Uudised

Täna, 3. novembril tähistab folklorist ja Eesti rahvalaulu ning laulukultuuri uurija Ingrid Rüütel oma 90. juubelit.

Ingrid Rüütel on üle 60 aastat kestnud teadusliku karjääri jooksul teinud mitmekülgset ja viljakat uurimistööd eesti rahvamuusika alal. Ta on rakendanud oma oskusi eesti folklooriliikumise arendamiseks ja kohalike kogukondade jätkusuutlikkuse toetamiseks. Praegu jätkab Ingrid aktiivselt oma erialast tööd Eesti Kirjandusmuuseumi emeriitteadurina. 

Ingrid Rüütli silmapaistva teadustöö keskmes on olnud püüe mõtestada ja avada pärimuskultuuri olemust ning selle kaudu väärtustada nii eesti rahvuslikku kui piirkondlikke identiteete. Sarnased ideed on mõjutanud ka tema soome-ugri alast teadustegevust. 

Alates 1959. aastast, kui Ingrid Rüütel alustas tööd Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas, on ta jäänud teadlase elukutse ning muusikauurija kutsumuse juurde. Alustanud eesti silmapaistva rahvamuusikateadlase Herbert Tampere õpilasena, on ta viinud edasi Tampere tööd eesti rahvalaulude süstematiseerimisel muusikaliste tunnuste põhjal ning nende seostamist laulude funktsionaalse, piirkondliku ja etnilise kontekstiga.

Ingrid Rüütel on avaldanud rohkesti teadustöid nii eesti kui soome-ugri rahvamuusika kohta ning populaarseid kirjutisi rahvakultuuri kohta. Rüütli elutöö erinevaid tahke esindab mahukas artiklikogumik „Muutudes endaks jääda“ (2010). Raamatu läbiv teema on identiteet – telg, mille ümber ehitub nii inimese mina-pilt kui ka rahvuse kuvand. Etnilise kultuuri, rahvamuusika ja identiteediga on seotud peaaegu kõik 39 artiklit (aastatest 1964–2010). Osalise, kaugeltki mitte ammendava ülevaate Ingrid Rüütli laiahaardelisest teadustööst, annab tema bibliograafia aastatest 1956–2005, mis sisaldab 573 nimetust (2005) ja vajaks praegu juba olulist täiendust.

Üheks Ingrid Rüütli teadustöö uudseks põhisuunaks on olnud regiviiside tüpoloogia loomine arvutianalüüsi meetodiga (koostöös arvutiinsener Koit Haugasega). Regiviise üksteisest selgelt eristavate muusikaliste tunnuste nappuse tõttu polnud regiviiside tüpoloogia ega geneesi (re)konstrueerimine varem õnnestunud. Vanemaid viise ei ole kerge rühmitada, sest neis on palju sarnast, üksteisega segunemisi ja põimumisi, mis moodustavad pigem tihniku kui viisipuu. Oma uudse süsteemi järgi on Rüütel tüpologiseerinud mitmeid andmehulki, näiteks koostanud „Vadja rahvamuusika tüpoloogia ja stiilid“ (1977), „Mustjala regiviiside tüpoloogia“ (1980), „Однострочные узкообъемные свадебные напевы в общем контексте Эстонских руницеских песен“ (Üherealised pulmalauluviisid eesti runolaulude üldises kontekstis) (1996). Viiside tüpologiseerimise põhimõtteid tutvustavad mitmed uurimused, nagu artiklid „A Method for Distinguishing Melody Types and Establishing Typological Groups“ (1990, kirjutatud koos Koit Haugasega), „Some results of computerized comparative analysis of the Balto-Finnic runotunes“ (1999) ja „Eesti regivärsiliste rahvalaulude muusikaline tüpoloogia“ (2006). Rüütli ja Haugase algatatud andmebaasi põhjal arendatakse Eesti Rahvaluule Arhiivis edasi avalikuks kasutamiseks ja teadustööks sobivat rahvaviiside andmebaasi. 

Silmapaistva panuse on Ingrid Rüütel andnud eesti rahvamuusika arenguloo uurimisse etniliste suhete kontekstis, mille rekonstrueerimine on olnud keerukas vanemate allikmaterjalide vähesuse tõttu. Nendele teemadele on pühendatud Rüütli mõlemad doktorikraadile vastavad väitekirjad „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine“ (1969, avaldatud 2012) ja „Исторические пласты эстонской народной песни в контексте этнических отношении“ („Eesti rahvalaulu ajaloolised kihistused etniliste suhete kontekstis“) (1996), avaldatud ka inglise keeles pealkirjaga „Estonian folk music layers in the context of ethnic relations“ (1998). Need uurimused annavad olulise panuse eesti ja läänemeresoome etnilise ajaloo uurimisse, aga ka laiemalt ajaloolise laulmise uurimisse. 

Ülikooliajast peale on Ingrid Rüütel käinud korduvalt rahvaluulet talletamas mitmel pool Eestis, kõige rohkem saartel: Kihnus, Saaremaal ja Muhus. Ta on avaldanud oma kogutud ja rahvaluule arhiivi materjalidel põhinevaid rahvamuusika allikmaterjale (noodistusi, heli- ja videosalvestusi) teaduslikul tasemel koostatud väljaannetes, mis annavad nii teoreetilisi teadmisi kui sobivad praktiliseks kasutamiseks folklooriliikumises, näiteks „Eesti uuemad laulumängud“ I, II (1980, 1983). Rüütli osalusel kogutud materjal oli oluliseks täienduseks eesti regilaulude monumentaalväljaande „Vana Kannel“ Kihnu köidetele (Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel 1997, 2003). Ingrid Rüütel koostas Kihnu „Vana Kandle“ muusikaosa ja avaldas seal ka artiklid „Kihnu pulmalaulude viisid“ (1997) ja „Kihnu regivärsiliste laulude viisid“ (2003), mis põhinesid rikkalikul ja pikaajalisel isiklikul kogemusel ja arhiivimaterjali analüüsil. Koostöös Sille Kapperiga valmis ka põhjalik ülevaateteos „Kihnu tantsud“ (2015). 

Folklooriliikumise rolli Eestis kajastavad artikkel „Pärimusmuusika tänapäeva ühiskonnas“ (2004), folkloorifestivalist Baltica osavõtjate seas korraldatud küsitluse põhjal koostatud artikkel „Traditional Music in Estonian Today“ (2004) ja koos Ene-Margit Tiiduga kirjutatud monograafia „Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks“ I, II (2005, 2006). 
Ingrid Rüütli mitmekülgse teadustegevuse hulka on mahtunud arvukalt uurimusi ka muudel eri piirkondade rahvakultuuriga seotud teemadel, näiteks „Setu rahvalaulu kihistused ja etnokultuuriline taust“ (1988), „Naised Kihnu kultuuris“ (2013), „Rahvakombed ja uskumused“ (2010) ja palju muud. 

1969. aastal asutas Ingrid Rüütel rahvaluuleosakonna juurde rahvamuusika uurimissektori (esialgu peamiselt heliarhiivi funktsioonis) ning 1978. aastal TA Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde rahvamuusika sektori, mis aastal 2000 korraldati ümber Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnaks. Seda osakonda, mis nõukogude ajal jätkas eesti rahvamuusika uurimistraditsioone, juhtis Ingrid Rüütel aastail 1978–2002. Sel ajal asutati osakonnas rahvamuusika-alaste teaduslike väljaannete sari „Ars Musica Popularis“ (ilmunud 17 numbrit 1980–2005) ja piirkondlik lauluvalik „Ühte käivad meie hääled“ (2 numbrit, 1997–2001). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadurina töötades on Ingrid Rüütel koostanud sarjas „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist“ viis teaduslikku CD/DVD kogumikku: Saaremaa, Muhumaa, Pärnumaa, Virumaa ja Viljandimaa rahvamuusikast, valmimas on kuues, Võrumaa kogumik. Kogumikke täiendavad avaldatud materjali teaduslikud ülevaated koos noodistustega Ingrid Rüütli algatatud sarjas „Mis on jäänud jälgedesse“. 
Rahvamuusika uurija ja vastava sektori juhina on Ingrid Rüütel tugevalt panustanud rahvamuusika uurimistraditsiooni jätkamisse, õpetades ja motiveerides uut põlvkonda sel ajal, mil rahvamuusika eriala Eesti kõrgkoolides ei õpetatud ja võimalusi eri maadesse õppima minna ei olnud. Ta on hoidnud kontakti teadusmaailmaga Traditsioonilise Muusika Rahvusvahelise Nõukoja (ICTM) Eesti rahvuskomitee pikaaegse esinaisena ja tutvustanud vastavat uurimistööd Eestis, viimati kirjutises „Etnomusikoloogiast meil ja mujal“ (2022). Ta andis oma teadmisi edasi nii viiside praktilisel korrastamisel, väljaannete ettevalmistamisel kui teoreetiliste tööde juhendamisel. Tema korraldas enne arvutiajastu algust tänini ühe nõutuma „andmebaasi“ – rahvalauluviiside kihelkondliku kartoteegi loomise.

Ingrid Rüütel on olnud ka eesti rahvusliku folklooriliikumise juht ja organiseerija, tuues neisse tegevustesse oma teadusliku kompetentsi ja autoriteedi. Ta oli 1988. aastal Eesti Folklooriseltsi asutajaliige, 1989. aastal esmakordselt toimunud rahvusvahelise Baltica folkloorifestivali algataja, Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond asutajaliige 1991, ning 1992. aastal Eesti Folkloorinõukogu üks asutajaid, samuti praeguse Mooste Rahvamuusikatöötluste festivali „Mooste Elohelü“ patroon. Tema pühendunud töö on hõlmanud teadustegevuse ja folklooriliikumise korraldamist ja seostamist, eesti ja sugulasrahvaste rahvaluule kogumist, uurimist, allikmaterjalide teaduslikku ning populariseerivat väljaandmist, vanema rahvakultuuri toomist tänapäeva ühiskonda ja pärimuskultuuriga seotud kogukondade jätkusuutlikkuse toetamist. Kindlasti on osalt tema teene, et 2003. aastal on Kihnu rahvapärimus on kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja. 

Palju õnne ja tervist ning jätkuvat inspiratsiooni soovivad kolleegid Eesti Kirjandusmuuseumist!

Ootame kõiki rahvalaulusõpru 28.-29. novembril Eesti Kirjandusmuuseumisse Ingrid Rüütli 90. sünnipäevale pühendatud rahvalaulukonverentsile "Muutudes endaks jääda".