Eesti Kirjandusmuuseum 1998. aastal

Väljaanded

Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1998
Paar sammukest XV

 

EESTI KIRJANDUSMUUSEUM 1998. AASTAL

Krista Aru

1998.aastat alustas Kirjandusmuuseum riikliku teadus- ja arendusasutusena Haridusministeeriumi haldusalas. Seega oli lõppenud aastaid kestnud teadusreformiga kaasnenud muutuste ja ümberkujundamiste periood ning antud võimalus rahulikuks tööks. Kirjandusmuuseumile tähendas see ühtlasi võimalust elada ja töötada edasi oma senises struktuuris (kolm arhiivi: Arhiivraamatukogu ühes bibliograafiaosakonnaga, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, restaureerimis,- foto- ja helistuudio ning maja haldusosakond) ning aastakümnete jooksul välja kujunenud spetsiifika, ülesannete ja eesmärkidega. Põhikiri, mis määratleb Kirjandusmuuseumi töö riikliku teadus- ja arendusasutusena, annab asutusele ühtaegu õiguse ja kohustuse töötada ka kirjandusliku keskarhiivina, kuhu kogutakse ja kus säilitatakse olulisim eesti kirjasõnaga seotud kultuuripärandist. Kui kahele nimetatule lisada veel kolmaski tegevussuund, mis on otseselt seotud arhiivifondidesse talletatu uurimise, tutvustamise ja populariseerimisega publikatsioonide, konverentside, näituste, seminaride jms vormis, saame pidevalt töös ja toimetustes oleva asutuse. Saame asutuse, mille arhiivide lugemissaalid on ühtviisi külalislahked nii rahvusvaheliselt tuntud teadlastele kui ka koduloouurijatele, saame ülesehituselt ja toimimiselt konservatiivse, kuid sisult mõtte- ja tundeerksa asutuse, mis on avatud koostööle kõikidega, kes peavad väärtuseks kultuurimõtte uurimist, tundmist ja edasiviimist. Avatus ühes tegususega on tänase maailma üks tunnussõnu ja mul on hea meel, et Kirjandusmuuseum on selle saavutanud ja seda ka hoida suutnud.

Kirjandusmuuseumi teaduslik nõukogu

töötas koosseisus, mille kinnitas haridusminister 14.märtsil 1997.aastal. Nõukogu pidas kaks istungit, 18.veebruaril ja 28.oktoobril. 18.veebruaril kinnitas nõukogu Kirjandusmuuseumi 1997.aasta teadustegevuse ja asutuse finantseerimise ning tegevuse aastaaruande. Hinnates aruannetes kajastatud ja asutuse tööd tervikuna heaks, tegid nõukogu liikmed arvukalt ettepanekuid, mis puudutasid ühte aastaid päevakorral olnud ja seni lahendamata küsimust: kuidas tagada olemasoleva finantseerimise mahu juures Kirjandusmuuseumi tõhus funktsioneerimine. Doktor Ingrid Rüütel pidas 1998.aasta algusest toimivat teadusteemade sihtfinantseerimist, kus teema rahastamine on tagatud vaid piiratud aastateks, arhiivile kui oma põhiolemuselt jäävale kogumile täiesti sobimatuks. Ingrid Rüütli hinnangul on Kirjandusmuuseumi ellujäämise küsimus, kas ja kuidas suudetakse katta arhiivide ülalpidamise ja korraldamise kulusid. Mittevastavusele tehtava töö hulga ja töö tasu vahel juhtisid tähelepanu ka akadeemik Juhan Peegel, doktor Tõnu Tannberg ja doktor Jaan Undusk. Professor Mare Lott rõhutas vajadust, olemasolevatele ja eesootavatele majanduslikele raskustele vaatamata, jätkata Arhiivraamatukogu fondide järelkomplekteerimist ning eesti ajakirjanduse retrospektiivset bibliografeerimist.
Teaduslik nõukogu toetas ja kiitis heaks ka Kirjandusmuuseumi arhiivide juhatajate ning juhtkonna ettepanekud edasisteks koostööprojektideks Eesti Keele Instituudi, Eesti Ajalooarhiivi ja Eesti Rahva Muuseumiga ning Kirjandusmuuseumi aktiivse osalemise rahvusvahelise muuseumiorganisatsiooni (ICOM) kirjandusmuuseumide komitees (ICLM).
28.oktoobri istungil sai heakskiidu 1998.aasta teadustöö. Vanemteadur Sirje Oleski juhtimisel koondus kirjanduslooga seonduv teadustöö teema "Eesti kirjanduse ja kultuuriloo allikad" ümber ning vanemteadur Mall Hiiemäe koordineeris ja juhendas rahvaluulealast uurimisteemat "Folkloor ühiskonna mentaliteedimuutuste kajastajana". Nõukogu toetas vajadust jätkata kavandatud tööd mõlema nimetatud teemaga ning kinnitas sihtfinantseerimise taotlused järgmiseks aastaks. Arvestades teemade rahastamist 1998.aastal taotletust piiratumas mahus (seda eriti kirjandus- ja kultuuriloolise teema puhul), kiitis nõukogu üksmeelselt nii tehtud tööde taset kui ka saavutatud tulemusi. Nii professor Ülo Valk kui ka doktor Rein Veidemann olid oma hinnagutes koguni ülikiitvad, kinnitades, et Kirjandusmuuseum on oma tööde ja tegemistega kasvanud vabariigi kultuurielule oluliseks rahvusteadusi integreerivaks asutuseks. Seda oli rõõm kuulda.
Nõukogu toetas ka juhtkonnapoolseid ettepanekuid nõuetest Kirjandusmuuseumi teaduriks ja arhiivijuhatajaks pürgijaile ning nõustus konkursi väljakuulutamisega Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja ametikohale.
Mõlemal nõukogu koosolekul rõhutati vajadust tõhustada ja soodustada töötajate kraadiõpet ning kiirendada teaduskraadide kaitsmist.

Kirjandusmuuseum seestpoolt

elas oma harjumuspäraselt töökat elu. Aasta 1997 muutus aastaks 1998 konverentside ( 41. Fr.R.Kreutzwaldi päevade teaduslik konverents vahetult enne jõulupühi) ja näitustega (näitus 1997.aasta jooksul fondidesse laekunud materjalidest detsembri keskpaiku andis kiiresti teed jaanuarikuus avatud kirjanik Albert Kivikase 100.sünniaastapäevale pühendatud näitusele). Veebruarikuu tipphetk oli 20.veebruar, kui Kirjandusmuuseumi saalis andis Eesti Vabariigi president Lennart Meri parimatele rahvaluulekogujatele üle Presidendi rahvaluulepreemiad.
Kogu aasta jooksul ei olnud ühtegi kuud, mil majas poleks olnud üritust, olgu siis kirjanikkonnale, koolinoortele või eluloohuvilistele. Võib-olla on kohati just liigagi palju, mitmekülgselt ja haaravalt ette võetud, sest vahel pääseb hinge kipitama tunne, et midagi jääb puudu… Jääb puudu kas üks päev, mõni läbirääkimine, mõni lehekülg, mõni inimene… Ja muidugi jääb ikka ja alati puudu rahast. Mõneti on see viimane puudujääk mõistetav ja paratamatu. Me oleme jõudnud järgmisesse arenguetappi, kus ei piisa enam sellest, et fondidesse on kogutud ja kogutakse unikaalset allikmaterjali. Meie tänane probleem on, kuidas koguda ja kuidas säilitada. Rahvalaulude salvestamisest aegunud helikandjatele on vähe kasu homsetele kasutajatele. Rahvaluule talletamiseks ja säilitamiseks on meil vaja nii parimaid õppinud ja kogenud spetsialiste kui ka parimat tehnikat ja vahendeid. Et 18.sajandist pärinev ürik või asendamatu vendade Parikaste klaasnegatiivide kogu ei laguneks ajas, on vaja midagi hoopis enamat kui nõukogudeaegseid happelisi pappkarpe ja mappe. Kõike on ju võimalik ette näha ja arvestada, kroon krooni kõrvale korjata, kuid meie häda on selles, et igal aasta lõpul puudub kindlus, mis saab siis, kui vahetub aastaarv. Kas suudame end kasvava töökoormuse ja maja ülalpidamiskuludega veel ära majandada või mitte? Kas meie teadustööd hinnatakse sedavõrd, et selle rahastamist peetakse võimalikuks ja vajalikuks ka järgmistel aastatel? Kuidas oleks võimalik tõsta töötajate palka vähegi inimväärsele tasemele, ilma nii hädavajalikke töökäsi koondamata? Kuidas hoida ja täiustada Arhiivraamatukogu fonde tingimustes,mis soovivad ja soosivad teadustööd, kuid kus igapäevane ja raamatukogu jaoks möödapääsmatu töö on küllalt kaugel teadusest? Kõik need küsimused on rahuldava vastuseta. Vastamata küsimused on küll tööd pidurdanud, kuid õnneks mitte peatanud. Seda tänu majas töötavatele inimestele, kes suudavad iga päev ja iga tund endas hoida arhiivitöötaja kannatlikku tähelepanelikkust, uurija leidmisrõõmu ning usku. Kirjandusmuuseumi hoidlates on ju kultuuri ja kultuurimälu hindamatult palju. Kui kergesti võiks see pea segi ajada, kui poleks teadmiste ja kogemustega kaasnevat oskust selles kõiges orienteeruda ning üksikutest kirjadest, mälestustest ning lauludest tervik kokku sobitada nii, et iga uurija kohe üles leiaks talle vajaliku ja teda huvitava.
Arhiivraamatukogu (juhataja Mihkel Volt) on suutnud, vaatamata sellele, et iga päev on ametis vaid kaheksa inimest, töötada nii, nagu neid oleks vähemalt paarkümmend. Ja tänu sellele ei ole tänapäeva aktiviseerunud kirjastustegevuse tõttu kiiresti kasvavad kogud ja igapäevane korraldustöö hakanud segama raamatukogu ja selle kasutaja suhteid. Endiselt on igal uurijal-lugejal kiiresti võimalik kätte saada just teda huvitav materjal, et seda siis lugemissaali vaikuses lugeda. Me loodame, et arhiivraamatukogu liitumine teadusraamatukogusid ühendava INNOPAC-süsteemiga, mis peaks õige pea võimaldama arvutivõrgu vahendusel ülevaadet raamatukogu fondides olemasolevatest trükistest, siinset lugejasõbralikku keskkonda ei lõhu. Arhiivraamatukogu teaduspotentsiaali tõstab väga veenvalt pidev tegelemine rahvustrükise ajalooga ning koostatud ja toimetatud "Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu Aastaraamat 1997". Raamatukogu kõige suurem probleem tuleneb Kirjandusmuuseumi finantseerimisest. Kui teistel raamatukogudel on igal eelarveaastal kasutada oma fondide täiendamiseks kindel summa, siis meie raamatukogul (asutatud aastal 1909 rahvusraamatukoguna) seda ei ole. Iga ostu jaoks tuleb raha otsida ja paluda. See on ebanormaalne olukord, mis peab muutuma. Nii nagu ka kõik see, mis seotud raamatukogule mitteomase nn jälitustegevusega. Sundeksemplari seadus peaks tagama iga ilmuva trükise jõudmise raamatukogu fondidesse. Kahjuks ei saa aga paljud kirjastajad ja trükikojad aru, et nende endi huvides oleks hoolitseda selle eest, et nende väljaanne jõuaks nii lugejateni kui ka arhiivifondidesse. Vastutustundlikud ajaloo ees, nagu raamatukogu inimesed on, saavad nad jälitamisega trükised ka kätte. Aga kas see on just nende töö? 
Bibliograafia osakond (juhataja Merike Kiipus) on suutnud ka kõik vahepealsed kahtlejad uskuma panna, et ajakirjanduse analüütilise retrospektiivse bibliograafiata jääksid ilmumata paljud teatmeteosed, bibliograafiad ja monograafiad. Kahjuks aga on vähe neid autoreid, kes monograafia valmimisel avaldavad, et uurimuse sõnumile olulised vihjed ja viited pärinevad just bibliograafia osakonna kartoteegist. Kirjandusmuuseumi bibliograafid, kuigi neid on arvuliselt vähe, on erakordset täpsust, kogemust, teadmisi ja üldist kultuuritausta eeldavat tööd hoolikalt ja hästi teinud. Tänu sellele on varsti uurijate käsutuses ülevaade ajalehe Postimees sisust Eesti Vabariigi (1920. ja 1930.aastad) ja Saksa okupatsiooni aastatel. Osakond igatseb õigusega uute arvutite järele, et olemasolev andmebaas saaks kättesaadavaks ka elektroonilisel kujul. 
Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (juhataja Piret Noorhani) on kasvanud mitte ainult säilitusühikute hulk, vaid kasvanud on ka arhiivi tähendus eesti kultuurielus. Rutt Hinrikuse ammendamatu heatahtlikkus ja energia hoiab elulugude kogumise ja väärtustamise kaudu arhiivi avatuna iga eestlase loo jaoks. Tähtpäevapuhuste näituste korraldamine unikaalsete arhiivimaterjalide põhjal on aga teinud arhiivist keskkoha eilse, tänase ja homse vahel. Võib-olla kõige ülevaatlikumalt andis sellest olemisest pildi maikuus avatud esimene tõsiselt ulatuslik fotonäitus "Aeg piltides. Pildid ajas" (koostaja fotokogu spetsialist Vilve Asmer). Just sellel näitusel oli ilmekalt näha nii fotokogu suurus ja mitmekesisus kui ka side olnu, tänase ja tuleva vahel. Teadusliku uurimistöö kõrval on just näitused, ettekandekoosolekud ja konverentsid need, mille kaudu saab nähtavaks ja kuuldavaks eesti kultuur oma sisulises mitmekülgsuses. Näitused on veenvalt tõestanud ka seda, et ei ole valdkonda, millega kultuuriloolise arhiivi teadurid toime ei tule. Kuid on töölõik, mis kõikides töödes ja ettevõtmistes on siin ikka ja alati esikohal: see on laekuvate arhiivimaterjalide korraldamine. 
Eesti Rahvaluule Arhiiv (juhataja Anu Korb) on sel aastal rahvaluulet kogunud Siberi eestlaste juures ja koduses Eestis. Ekspeditsioonid Siberisse, mis nõuavad suurt vaimujõudu ja hakkamist, pole aga enam mitte ainult rahvaluule kogumisretked, vaid Eesti ja eestluse viimine unustatud Siberi küladesse. Arhiivi fondide kõige hinnatuma kogu - Jakob Hurda kogu - kõrvale on jõudnud rahvaluulet lähemast ja kaugemast minevikust ning tänasest päevast. Kogumise ja arhiveerimise kõrval on siingi arhiivis teravalt päevakorrale tõusnud küsimus allikmaterjalide säilitamisest ja hõlpsamast ning adekvaatsemast kättesaadavusest. Korralikud kasutamiskoopiad tuleks teha suurest hulgast arhiivimaterjalist ning need peaksid olema kasutatavad nii paberkandjal kui ka elektroonilistel andmekandjatel. Tõenduseks sellest, et rahvaluule on meie ümber, peame vaid oskama seda kuulata ja tähele panna, on arhiivi inimeste poolt käivitatud ja suurt vastukaja nii maal kui linnas, nii koolis kui töökohtadel leidnud tänapäeva folkloori kogumise projektid. 

Meie maja ei saa elada ilma helistuudio, fotograafialabori, köitekoja ja restuareerimismeistriteta. Palju on nendes valdkondades veel korrastada ja täiustada, eriti köite- ja restaureerimiskojas, kus paljutki pärineb veel nõukogude ajast. Kuid oluline on, et töö käib ja edasi minna on ikka lihtsam, kui kord algus tehtud ja sihid seatud. See kehtib ka aastaid räägitud ja nüüd lõpuks alustatud ajakirjade-ajalehtede mikrofilmimise kohta. Arvan, et see on ürikute säilitamises põhimõtteline läbimurre, mis viib vajaliku tulemuseni: korralikult konserveeritud ürikud puhkavad ja uurijad kasutavad mikrofilmist tehtud kasutamiskoopiaid, olgu siis mikrofilmina või digitaliseeritult. Selle projekti juures on veel üks moment, mis väärib rõhutamist: see sündis ühistöös arhiivide ja kõikide suuremate raamatukogude vahel. Koostöö tõi raha ja ka tulemuse.
Koostöö on suurepärase tulemuse andnud ka Tiigrihüpe programmi raames. Kultuuriloolise arhiivi materjalide baasil ja Marin Laagi entusiastlikul juhtimisel valmis elektrooniline kirjanduslooline programm 1920.aastate eesti kirjanduskriitikast. Tudengitele ja gümnaasiumiõpilastele nii õppetööks kui ka enesetäiendamiseks mõeldud programm annab uued mõõtmed kogu kirjanduskäsitlusele ning seeläbi ka kirjandusele endale.

Ilmunud raamatute hulgast jääb sellesse aastasse vähemalt üks suurteos: Pärnu kirikuõpetaja Salomo Heinrich Vestringi poolt 1720.aastatel koostatud "Eesti-saksa sõnaraamatu" ilmumine (käsikirja originaalpealkiri on "LEXICON ESTHONICO GERMANICUM concinnatum `a S.H.Vestring. Pst Pr.Pern). Sõnaraamatut püüti esimest korda trükkida Põltsamaa trükikojas XVIII sajandi teisel poolel, kuid see jäi ja jäi kuni selle aastani tegemata. Seda põhjusel, et töö käsikirjaga, mille eestikeelne tekst on ladina- ja saksakeelne gooti kirjas, rohkete paranduste, täienduste ja mahakriipsutustega, oli peaaegu ebainimlikku pingutust ja hindamatul hulgal teadmisi nõudev. 1950.aastatel üritati käsikirja välja lugeda Tartu Riikiliku Ülikooli eesti keele kateedris, kuid prooviks see jäigi.
Ellen Kaldjärv tegeles käsikirjaga kaks aastat, oli vahel meelt heitmas ja vahel loobumas, kuid viis töö lõpuni. E.Kaldjärv teadis, et Vestringi sõnaraamatu säilinud originaali ei saa enam uurijate käsutusse anda. Ta luges kohati peaaegu loetamatu käsikirja välja, toimetas ja seadis selle trükivalmis ning luges korrektuurid. Sellest sai tema viimane töö meie majas. Kui toimetatud käsikiri trükikotta viidi, sai Ellen Kaldjärve aeg alatiseks ümber. Pooleli jäi aastakümneid kestnud suurepärase asjatundja arhiivitöö.

Kirjandusmuuseum väljastpoolt

näeb päris kena välja. Suur, roosa, rahulik ja väärikas. Ning paistab silma nii sügisel, talvel, kevadel kui suvel. Mitte ainult arvukate ürituste tõttu, vaid ka sõna otseses mõttes. 
Neid, kes majast hoolivad ja siinsetest töödest-tegemistest rõõmu tunnevad, on meie õnneks väga palju. Haridusministeeriumis on mõistvalt suhtutud meie kurtmistesse ja heatahtlikult maja eripärast ning ülesannetest tulenevatesse palvetesse. Kultuuriministeeriumi muuseumide nõunik Ülle Reimets, kirjastusnõunik Rein Veidemann, raamatukogude nõunik (nüüd küll juba Rahvusraamatukogu direktriss) Tiiu Valm on nõu ja abiga alati toetanud.
Kui meie projektid on olnud väärt, et need ellu viia, on need leidnud rahalist toetust Eesti Kultuurkapitalilt ja Tartu Kultuurkapitalilt, Eesti Rahvuskultuuri Fondilt ja Avatud Eesti Fondilt. Koostöö Eesti Keele Instituudi, Tartu Ülikooli, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Ajalooarhiivi ja Riigiarhiivi ning kõikide raamatukogude ja muuseumidega, aga ka Soome Kirjanduse Seltsi arhiividega, Toronto ja Lundi ülikoolide eesti ja soomeugri õppetoolidega on toonud meile hulgaliselt kogemusi ja loodetavasti vastastikust kasu. 
Meie ümber on olnud palju häid inimesi. Proua Helga Suits-Kangrole oleme tänulikud kaasa aitamast Gustav Suitsu bibliograafia valmimisel. Härra Paul Laan on teinud alati jõudu säästmata kõik, et Rootsis leiduvad eesti kultuurile olulised arhiivimaterjalid jõuaksid Tartusse. Härra Arvo Mägile ja proua Liidiale oleme tänulikud nende külalislahke kodu eest, targa nõu ja hoolitsuse eest arhiivimaterjalide jõudmisel Kirjandusmuuseumisse ning rahalise toetuse eest välis-eesti arhiivimaterjalide korraldamiseks. Richard Antiku, Arhiivraamatukogu kauaaegse juhataja, käsikirjalise pärandi, talle kuulunud kunstiteoste ja eksliibrisekogu kiire ja probleemitu jõudmise Kanadast meieni korraldas härra Erich Rannu. Härra Rannu usaldus ja usk, et Kirjandusmuuseum suudab täita soovid, mis R.Antikul lahkudes olid, on meile rõõmuks, auks ja kohustuseks.

Elu toob meile iga päev uusi probleeme ja nõuab nii eneseületust kui ka pidevat tõestust ning kinnitust sellele, et see, mis teed, on õige ja vajalik. Usun aga, et iga probleem või valupunkt lahendatakse Kirjandusmuuseumi enda inimeste, muuseumi sõprade ja toetajate abil siin majas ikka ja alati nii, nagu see on parim eesti kultuurile ja humanitaarteadustele.