Uuenenult uude aastatuhandesse

Väljaanded

Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1999
Paar sammukest XVI


UUENENULT UUDE AASTATUHANDESSE

Piret Noorhani

Eesti Kultuurilooline Arhiiv on keskne kultuuriloolisi allikmaterjale koguv, säilitav ja korraldav asutus - see on lause, mida EKLA ajaloo jooksul selle tutvustamiseks on lausutud tuhandeid kordi. See on arhiivi olemasolu mõte ja tegevusjuhis, mis on jäänud samaks kõigi aastate jooksul.

70 aastat on ajavahemik, mille jooksul inimene teeb oma elutöö. EKLA-s on selle aja jooksul teinud oma elutööd paljud - Helmi Kleis, Mart Lepik, Liis Raud, Leenu Siimisker, Abel Nagelmaa, Linda Nigul, Ellen Kaldjärv, Eva Aaver - ja mitmed ehk just praegu tegemas. Kui liita kokku kõik need inimaastad, saame sootuks aukartust äratavama numbri. Või püüda arhiivi ajalugu mõõta hoopis kõigi nende aastatega, mis materjalides tallel? Selge on see, et kuigi arv 70 on vägagi tõsiseltvõetav, ei ütle see ometi kõike.

70 aastat on ka aeg, mis muudab bioloogiliselt võimatuks selle, et keegi tollal alustanutest veel praegu meiega saaks olla. Küll aga on minevik meiega traditsioonide, mälestuste, pärimuse kaudu. Nii ütleb tänane EKLAlane Mart Lepiku pilti uurijate toa seinal vaadates teinekord mõtlikult: "Raudnael…", ja mõtleb seejuures nüüd mitte ainult EKLA kunagisele juhatajale ja tema algatatule, vaid ka kõigi tänaste arhivaaride õpetajale Ellen Kaldjärvele, kes M. Lepiku traditsiooni meieni tõi. Avastades mõne segasevõitu olukorra EKLA arvukates panipaikades, pomiseb EKLAlane: "Ennekuulmatu lugu!", ja talle meenub Elleni imestunud ilme seda lausudes. "Võrdsus pole võimalik", ütleb või mõtleb lisaks Rutt Hinrikusele teinekord iga EKLAlane, olgu siis tegemist kohustuste, vahendite, mõistuse või mille tahes ülekülluse või nappusega. Inimesed, olud, ajad on erinevad, kuid on midagi, mis seob kõiki, kes ennast kauemaks EKLA-ga sidunud. Kui väsinud EKLAlane teinekord juurdleb, kas vari, mis temast keldrihämaruses mööda lehvis, on Lilla Daam või tema enese hingeseisundi peegeldus, võib see olla üks ja seesama: hinge-, ihu- ja vaimujõud, mis siin kulutatud, seovad kõiki ühte.

Iga kümne aasta järel on kombeks võrdlevalt tagasi vaadata ja teha kokkuvõtteid saavutatust ja saavutamatust, lahendatud ja ka lahendamata probleemidest. Mõeldes tagasi viimasele kümnendile, paneb esmalt imestama, kui kiiresti harjutakse uuega. On ju need olnud suurte muutuste aastad mitte ainult EKLA-le. Need aastad on muutnud kogu maailma, rääkimata Eestist või Kirjandusmuuseumist. Suured ja väikesed muutused on omavahel tihedas seoses. Ja praegu tundub peaaegu võimatu oletada, milline näeks välja Kirjandusmuuseumi ja EKLA väike maailm, kui poleks muutunud suur. Kas me kurdaks ikka veel, et arhiiv ei jõua soetada pruugitudki koopiamasinat ja et hädasti oleks tarvis ehitada silda kodu- ja välis-eesti vahele (või oleks mõtleminegi sel teemal tabu?). Me ei tea seda ja on hea, et me ei peagi teadma. EKLA elab koos teistega uue Eesti Vabariigi üheksandat aastat ja on läbi teinud mitmed muutused, mis sellest tulenevad, kaotamata ometi midagi enesele olemuslikust. Pigem võib öelda, et on tagasi saadud midagi kaotsi läinust: aastast 1995 kanname käsikirjade osakonna asemel taas nimetust Eesti Kultuurilooline Arhiiv.

Uus maja

Koos kogu Kirjandusmuuseumiga oodati 1990. aastate algusest kärsitult uue juurdeehituse valmimist. Selle ehitamist oli alustatud 1988. aastal ja see tõotas juurde anda külluslikult arhiivipinda, aga ka tööruume. Lõplikult valmis juurdeehitus 1996. aastal ? 27. veebruaril võttis selle vastu riiklik komisjon. Tegelikult juba varem, 1994. aasta talvel hakati fonde järkjärgult kolima uutesse hoidlatesse. Need olid kogu maja ühised ettevõtmised, milles arhiivid üksteist vastastikku toetasid. EKLA sai juurde suure fondihoidla käsikirjadele, eraldi toad maalide, mikrofilmide ja skulptuuride tarvis. Seoses hoiupindade suurenemisega sai võimalikuks süsteemsemaks muuta materjalide paiknemist nagu ka parandada nende füüsilist olukorda. Esimest korda Kirjandusmuuseumi ajaloos on fondihoidlates reguleeritav kütte- ja konditsioneerisüsteem. Paraku on nõukogude-aegset tööd tulnud tänaseks ümber teha, kuid tänu sellele on hoiutingimused lõpuks muutumas nõuetekohaseks.

EKLA sai juurde ka kolm tööruumi uues majas, mis on oluliselt parandanud teadurite ja arhivaaride töötingimusi. Seoses uue saali valmimisega hakati Kirjandusmuuseumis jälle regulaarselt organiseerima näitusi, mis vahepealsetel aastatel ruumipuuduse tõttu oli võimatu. See on oluliselt kasvatanud teadurite kohustuste koormat. Uues saalis on EKLA korraldanud nelja aasta jooksul 16 näitust, lisaks lühemaajalisi väljapanekuid seoses saalis läbi viidud üritustega. Seetõttu oli väga õigeaegne 1999. aasta kevadel Kirjandusmuuseumis peetud ICLM rahvusvaheline konverents teemal "Näitus kui kunstiteos". Nelja aasta pingeline praktika on päevakorda toonud vajaduse ümber mõtestada, avardada ettekujutust sellest, milline võiks olla kaasaegne kirjandusnäitus.

Kes me oleme?

Olnud staatuselt aastakümneid ENSV TA, hiljem EV TA üks instituute, pidi Kirjandusmuuseum teadusreformi tõttu taasiseseisvuse viiendal aastal otsustama, kellena edasi tegutseda. Riigis, kus paljud muutused alles toimumas ja stabiilsust vähe, ei olnud sellise valiku tegemine kerge. Seda enam, et Kirjandusmuuseumi kui arhiivide koosluse funktsioonid ja tegutsemissuunad on väga mitmekesised ja nõudlikud. Valides Haridus- ja Kultuuriministeeriumi vahel, kuid kaaludes ka võimalust astuda teiste arhiivide sekka, otsustati siiski jätkata endist rada: 1998. aastat alustati riikliku teadus- ja arendusasutusena Haridusministeeriumi haldusalas. EKLA nagu teistegi arhiivide jaoks tähendab see teadustöö kohustust ja vajadust sobitada seda arhiivitöö kõigi tahkude jm jooksvate ülesannetega. Aastani 1993 eksisteeris omaette teadusosakond, mille ülesandeks oli teaduspublikatsioonide ettevalmistamine. Arhiivitööd tegevate teadurite kohuseks oli kogude korraldamine ja teenindamine. Viimaste aastate jooksul on teadustöö kohustus laienenud kõigile teaduritele. Paradoksaalne on see, et korraldustööd, mis nõuab kõrget erialast kvalifikatsiooni ja kogemusi, ei taheta aktsepteerida teadustööna. Oleks loomulik, et üks teaduslikult läbi töötatud ja korraldatud arhiivkogu oleks võrdsustatud vähemasti ühe teaduspublikatsiooniga (ajaliselt võtab kogu korraldamine kaugelt enamgi aega ja nõuab teinekord oluliselt laiemat silmaringi). Seni pingutavad teadurid lisaks igapäevasele arhiivitööle väljaandeid ja artikleid ette valmistades ning teaduskraade kaitstes. Uude aastatuhandesse läheme ühe Ph D (Sirje Olesk) ja kahe tänavu kaitsnud magistriga. Marin Laagi ja Eve Annuki väitekirjad on sündinud igapäevase arhiivitöö kõrvalt ja väärivad ka seetõttu tunnustamist. Need poleks aga saanud teoks ilma kolleegide toetuseta.

Kuna arhiivi- ja teadustöö tasakaalu küsimus on tegelikult finantsprobleem, siis on ilmne, et tuleb jätkata praegust suunda lisafinantseerimise leidmiseks. Arhiivis on palgal 6 teadurit, 2 arhivaari, 2 tehnikut, teadusteema juht ja arhiivi juhataja. Teadus-, arhiivi-, ekspositsiooni- ja populariseerimistöö mahu samaks jäädes on hädavajalik tööjõu juurdekasv nagu ka ülesannete ümberjagamine. Oluline pole see ainult töötajate koormuse leevendamiseks vaid ka töötulemuse kvaliteedi tõstmiseks. Seega on EKLA probleemid kogu Kirjandusmuuseumi probleemid ja me oleme valmis lahendama neid koos teistega.

Teadustöö ja publikatsioonid

1990-te teine pool on olnud kirjastustegevuse poolest väga elav, põhjuseks vajadus anda teadusproduktsiooni, mille alusel toimub asutuse finantseerimine, aga mitte ainult. Tänu ühistele pingutustele on lõpule jõutud mõnegi aastate vanuse väljaandega. EKLA sihtfinantseeritav teadusteema "Eesti kirjanduse ja kultuuriloo allikad" (teadusteema juht Sirje Olesk) kasvab otseselt välja meie põhitegevusest ? rahvuskultuuri allikate kogumisest ja säilitamisest. Peame oma südameasjaks allikapublikatsioonide ettevalmistamist, kuigi tänasel raamatuturul ei ole see alati kõige minevam kaup. Ometi leiame me, et ajalooliste tekstikriitiliste väljaanneteta oleks eesti kirjandusteadus puudulik ja loodame, et seda mõistavad mitte ainult riiklikud rahastajad ja vaid ka kultuuriteadlik erakapital, kelle toetus kultuurile ja teadusele võiks muutuda iseenesestmõistetavaks.

1997 jõudis lõpule töö suurväljaandega "Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814-1832" (I-IV kd, Personalia, Registrid). Koostajad Eva Aaver, Leo Anvelt (postuumselt), Heli Laanekask, Abel Nagelmaa said selle töö eest 1998. aasta EV teaduspreemia. Tänavu ilmub esimene osa F. R. Faehlmanni teoste tekstikriitilisest väljaandest (koostajad Kristi Metste, Eva Aaver, Heli Laanekask). 1994 ilmus kirjastuses "Ilmamaa" mahukas album "Lydia Koidula 1843-1886" (koostajad E. Aaver, H. Laanekask, S. Olesk). Sama traditsiooni jätkab tuleval aastal ilmuv monograafiline fotoalbum Marie Underist (koostajad S. Olesk, R. Hinrikus, Sirje Kiin). E. Kaldjärve suurtööks jäi Salomo Heinrich Vestringi "Lexicon Esthonica Germanicum" (ilm. 1998) deðifreerimine ja trükki toimetamine.

Olles ise teatavat liiki andmebaas, on EKLA alati osanud väärtustada kõikmõeldavaid abivahendeid, mis aitavad uurijail allikamaterjalides orienteeruda. Nii ilmus 1998 koostöös Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukoguga Gustav Suitsu personaalbibliograafia koos fondinimestikuga EKLA-s säilitatava G. Suitsu arhiivi kohta (koostajad Külli Tamkivi-Trummal, Tiina Koiva, Krista Pisuke). Nõukogude ajal ei oleks sellise arhiivi jaoks enesestmõistetava väljaande nagu fondinimestik, trükkimine tulnud kõne allagi. Nüüdseks on EKLA käsikirjaliste kogude nimestik üleval nii Kirjandusmuuseumi koduleheküljel kui ka trükituna raamatus "Juurtega sajandite mullas. Kogumik F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi 50. aastapäevaks" (koostaja E. Kaldjärv). 1999 ilmus analoogne allikas EKLA fotokogu kohta raamatus "Aeg piltides. Pildid ajas" (koostaja Vilve Asmer).

1996. aastal uuesti ellu äratatud populaarses publikatsioonide sarjas Litteraria (nr. 7-15) on ilmunud päevikuid, mälestusi, kirjavahetusi (koostajaiks ja toimetajaiks kõik EKLA teadurid).
Välis-eesti materjale tutvustab 1998 ilmunud "Akadeemia kirjades: Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus" (koostanud ja kommenteerinud S. Olesk). Sellele peaks lisa tulema aastal 2000 Arno Vihalemma - Arvo Mägi kirjavahetuse näol (koostab ja kommenteerib P. Noorhani).

Suurt lugejahuvi on tekitanud sarjas Eesti elulood ilmunud raamatud, mida on tänaseks ilmunud kolm. R. Hinrikusel on käsil valimiku "Sajandi sada elulugu" koostamine, mis peaks andma läbilõike eestlaste keerukast saatusest 20. sajandi vältel.
Alates 1996. aastast taas regulaarselt ilmunud aastaraamatutest esimene ja käesolev on koostatud EKLA töötajate poolt.

Konverentsid

EKLA kevadkoole peetakse aastast 1991 Nüplis Gustav Wulff-Õisi majamuuseumis. Traditsiooniliselt noorele kirjandusteadusele esinemisvõimalusi pakkudes aitab üritus liita uusi ja vanu tegijaid erinevatest institutsioonidest, toob kokku Tartu ja Tallinna rahvast selleks, et sundimatus õhkkonnas läbi arutada nõudlikkegi teemasid. Nii on käsitletud kirjanduse uuenemisega seotud protsesse, arhiivipraktika ja kirjandusajalooga seonduvat. Valmimas on kogumik viimase suvekooli artiklitest "Muutuste mehhanism kirjanduses" (koostaja M. Laak).

Järjepidevalt toimuvad Kreutzwaldi päevad, mille üks istung on traditsiooniliselt pühendatud kirjandusteadusele. On toimunud ridamisi ühisüritusi Tartu Ülikooli, Underi-Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kirjanduse Seltsi, Soome Instutuudi jpt-ga. 1996. aastal Kirjandusmuuseumi ja Underi-Tuglase Kirjanduskeskuse poolt organiseeritud konverentside sarjas peetud ettekannetest ilmus kogumik "Traditsioon ja pluralism" (1998), mis esindab soome ja eesti uuemat kirjandusteaduslikku mõtlemist (toimetanud M. Laak, välja andnud kirjastus "Tuum").

EKLA-l on koostööpartnereid nii Eestis kui kaugemal: Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiiv ja Tuglase Selts Soomes, Soome-Ugri Instituut Lundis ja erinevad välis-eesti organisatsioonid Rootsis, Tartu Instituut ja Toronto Ülikooli eesti õppetool Kanadas jt, kui loetleda ainult institutsioone. Hoopis pikem saaks nimekiri isikutest, kes toetavad meid küll uute arhiivmaterjalidega, küll lihtsalt nõu ja jõuga.

Suurt abi oleme saanud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli üliõpilastelt, kes on EKLA-s sooritanud arhiivipraktika. Suures osas tänu neile oleme suutnud hoida korraldustöö kvantitatiivset taset ja viimasel paaril aastal seda pisut tõstagi. EKLA töötajad on juhendanud ja retsenseerinud üliõpilaste seminari- ja lõputöid, pidanud loenguid Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Kogud

Ka uue aastatuhande lävel on EKLA põhiülesandeks koguda, säilitada, korrastada ja uurijatele kättesaadavaks muuta arhiivmaterjale, mida praeguse seisuga on arvel ligi 290 000: peaaegu 150 000 säilitusühikut käsikirju 347-s fondis, 140 000 fotot, 3 700 taiest, üle 600 helikandja ja ligi 50 videofilmi. Seega pole arhiiv sammugi taganenud oma vastutusest ajaloo jäädvustamise osas. Õigupoolest ei lase tegelik elu sellel juhtuda. Aastakümnete vältel on EKLA kinnistunud kultuuriteadvuses kui usaldusväärne hoiukoht ja mugav uurimisbaas, mistõttu materjalide jooksev laekumine on stabiilselt kõrge nagu ka uurijate arv.

EKLA usaldusväärsust on aktsepteeritud Eestist kaugemalgi. Kui 1989. aastal räägiti veel koopiate vahetamise vajalikkusest, siis seoses murrangutega riiklikus ja poliitilises olukorras ja muutustega välis-eesti kogukondades, on viimase kümne aasta vältel kodumaale jõudnud tohutu hulk materjale võõrsilt: peamiselt Rootsist, aga ka Saksamaalt, USA-st, Kanadast, Austraaliast. Materjale on saadud kõikjalt, kus kultuuriteadlikud ja -tootlikud eestlased elanud. Korraldustöö on seetõttu jätkuvalt keskendatud välis-eesti materjalidele. Tänaseks on uurijatele kättesaadavad Gustav Suitsu, Marie Underi/Artur Adsoni, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Ants Orase, Johannes Aaviku, Otto A. Webermanni, Arno Vihalemma, Asta Willmanni, Gert Helbemäe, Eesti Kirjanike Kooperatiivi jpt kogud. 1990-te aastate tipplaekumised ületavad 3500 säilitusühiku piiri just tänu suurtele välis-eesti kogudele. Loomulikult ei saa ega peagi juurdekasv toimuma sellises tempos pidevalt. See pole eesmärk omaette, pigem iseloomustab see ühiskonna avatust. Kümne viimase aasta jooksul on valminud ka mitmed olulised kodumaised kogud: Betti Alver / Mart Lepik, Kaarel Ird / Epp Kaidu, Nigol Andresen, Paul Ariste, Pent Nurmekund, Henrik Sepamaa, Raimond Kaugver, Richard Viidalepp jt. Selle töö eest tuleb tänada teadureid, arhivaare ja tehnikuid Ellen Kaldjärve, Vilve Asmerit, Helgi Teringut, Embi Sannikut, Katrin Raidi, Marin Laaki, Mihkel Volti, Tiina Saluveret, Eve Annukit, Kristi Metstet, Krista Pisukest, Joel Iljat, Inge Vallandit jt - ja muidugi Rutt Hinrikust, kes 1996. aastani arhiivi juhatas.

Ühiskonna teisenemisest tuleneb ka üks EKLA viimaste aastate aktiivsemaid töösuundi: eestlaste elulugude kogumine. Eesti Muinsuskaitse Seltsi poolt 1980-te lõpul algatatud pärimuse kogumise laiaulatuslik ja sihikindel jätkamine on ühenduse Eestlaste Elulood peaeesmärk. EKLA-s on selle liikumise eestvõtjaks Rutt Hinrikus, kelle juhtimisel on läbi viidud mitmeid aktsioone temaatiliste materjalide saamiseks. EKLA-s säilitatakse praeguseks ligi 1000 elulugu.

Kaasaegse kultuurielu jäädvustamine on ikka olnud EKLA ülesandeks. Arhiivi heli- ja filmikogu kasvab uute infokandjatega. Tänapäeval on valdav osa helilindistusi digitaalsed, filmilindid on aga asendunud videofilmidega. Jäädvustatud on nii Kirjandusmuuseumis peetud konverentse kui näituste avamisi, kirjandusõhtuid Tartus ja Tallinnas, intervjueeritud kirjarahvast ja teatraale. Jooksvalt annavad meile oma arhiive üle kirjastused ja toimetused, aga ka mitmed kirjandustegelased.

Täna me isegi ei unista enam kirjanduslikest ekspeditsioonidest, nagu seda varasematel aegadel on tehtud, sest praeguse töökoormuse juures tundub see üsna võimatuna. Aga küllap on muutunud ka elu Eestimaal: kõrgkultuur näib olevat kolinud lõplikult maalt linna, kogunenud meie väikestesse metropolidesse. Üksikud erandid ( näiteks Contra) on põhjusega sattunud hoopis rahvaluuleuurijate huviorbiiti ja on nende poolt ka nö üles korjatud, kuid talletatud siiski EKLA-s. Meie ülesandeks oleks erinevate küsitluste läbiviimine totaalsemalt kui vaid üksikud intervjuud, kuid hetkel on see vaid mõtiskluste aineks ja tulevikusooviks.

Tehnika võidukäik

Küll aga võime öelda, et 20. sajandi lõpp tõi arhiivigi tehnika võidukäigu. Enam ei ole probleemiks uurijatele arhiivmaterjalidest valguskoopiate tegemine. Lisandunud on sootuks tänapäevasemad võimalused. Kui esimene arvuti jõudis Kirjandusmuuseumi aastal 1990, siis tänaseks on siin ulatuslik arvutivõrk ja arvuti peaaegu kõigi töötajate laual. Valminud on ka esimene EKLA materjale digitaalselt esitlev õppeotstarbeline programm "ERNI. Eesti Kirjanduslugu tekstides 1924-1925" (koostajad Marin Laak ja Virve Sarapik). Eesti Teadusfondi granti raames töötatakse välja arvutiandmebaasi ELLEN (töögrupis Piret Noorhani, Tiina Saluvere ja Eve Annuk), mis võimaldab materjale arvele võtta, kataloogida ja otsida tunduvalt efektiivsemalt ja kaasaegsemalt kui kaartkataloog. Alustanud oleme olulisemast ja keerukamast - käsikirjade kogust. Tulevikus hõlmab andmebaas kõiki EKLA kogusid, samuti võimaldab koondada ja leida informatsiooni Eestist väljaspool leiduvate arhiivmaterjalide kohta.

21. sajand peaks lahendama ka EKLA jaoks arhiivmaterjalide kasutus- ja tagatisfondi loomise küsimused. Seni oleme varustatud omaaegsete mikrofilmidega, kuid praktiliselt neid ei kasutata. Uuemal ajal on uurijatelgi kõrgendatud nõudmised ja nendega tuleb jõudumööda arvestada. Uute infokandjate tundmaõppimine ja rakendamine saab olema uue aastatuhande lahutamatuks osaks. Arhiiv traditsioonide järgijana ei saa oma valikuid sooritada kergekäeliselt. Reeglil "sada korda mõõda, üks kord lõika" on arhiivi jaoks eriline tähendus.

Tulevik?

Tulevik sisaldub õigupoolest olevikus. Me harjume ruttu sellega, mis on hästi ja muretseme aina selle üle, mida tuleks veel edendada. Küllap on see loomulik ja annab tunnistust arengutahtest. Loodame, et meie võimete lagi - olgu majanduslike või vaimsete - ei jõua kunagi kätte. Silmapiir nihkub ikka selle jaoks, kes liigub. Peaasi, et teatakse, kuhu ja milleks. 70 aastat on arhiivi jaoks piisav, et selles selgusele jõuda.