Eesti Kirjandusmuuseum 2000. aastal

Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2000
Paar sammukest XVII

Eesti Kirjandusmuuseum aastal 2000

Krista Aru

Aasta 2000 oli Eesti Kirjandusmuuseumi kui riigi ühe keskse humanitaarteaduste uurimisbaasi arengus ajalooline. Seni oma kolme mahuka ja unikaalse arhiivkoguga (Arhiivraamatukogu, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kultuurilooline Arhiiv) ja nende baasil tehtava teadustööga piisavalt mobiilsest ja oma koosseisult pigem väikesest asutusest sai Eesti tingimustes suur teadusüksus, kui 2000. aasta 1. veebruarist lisandusid Kirjandusmuuseumi koosseisu seni Eesti Keele Instituudi struktuuriüksustena töötanud folkloristika ja etnomusikoloogia osakonnad. Selle Eesti teadusmaastikku korrastanud reformiga kasvas Kirjandusmuuseum teadusasutuseks, kus koosseisulisi töökohti on sadakond, kus täidetakse nelja sihtfinatseeritavat teadusteemat ja kolmeteist Eesti Teadusfondi granti, viit pikaajalisemat ja kümmet lühiajalisemat uurimisprojekti.

Selline ümberkorraldus, mis koondas rahvaluulealase uurimis- ja teadustöö ühe asutuse juurde, oli igati loogiline ja mõistuspärane. See peaks vähendama valdkonnasisest dubleerimist, tõstma teadustöö efektiivsust ning selgelt viitama ka ilmnevatele kitsaskohtadele. Riiklikus kontekstis ei tekitanudki ümberkorraldus mingeid probleeme ega arusaamatusi. Probleemid ja küsimused kerkisid Kirjandusmuuseumis endas. Vahepealsete aastatega (1996-1999) oli asutuse administratsioon kokkuhoiu huvides võimalikult väikeseks surutud. Kogu asjaajamine oli jäänud vaid viie inimese (direktor, infojuht-sekretär, pearaamatupidaja, raamatupidaja, majavalitseja) korraldada ja sellest 54 töötajaga asutuses piisas. Kuid asutus, kus igas kuus täidab erinevaid tööülesandeid (koos ajutise lepingu alusel töötavate abilistega) üle saja inimese, vajab tõrgeteta toimimiseks hoopis teistsugust administreerimist. Vajab kaadritöötajat, vajab haldusdirektorit, vajab töökeskkonnaspetsialisti. Kõiki nimetatud spetsialiste palgata ei olnud aga võimalik, sest puudus ja puudub tänaseni seda võimaldav palgafond. Suurele koormusele ja pingele vaatamata on raamatupidamine Inge Liivi ja Mare Mölderi isikus ja infojuht-sekretär Elo Maandi kõikide töödega siiski suurepäraselt toime tulnud.

Asutuse koosseisu muutumisest (lisandus kaks rahvaluule-alast teadusteemat) tulenes vajadus muuta ka teadusnõukogu koosseisu. Seda enam, et osa eelmise nõukogu liikmetest ei saanud oma koormatuse tõttu põhitöökohal Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu istungitest osa võtta. Uus teadusnõukogu kinnitati 8. juunil haridusministri käskkirjaga nr. 176 ning pidas oma esimese istungi 7. novembril, hinnates positiivselt 2000. aastal tehtud teadustööd ning kinnitades teadusteemade rahataotlused 2001. aastaks.


2000. AASTA VÕIDUD

Eesti Kultuuriloolise Arhiivi koostöös ühendusega "Eesti Elulood" ja kirjastuse "Tänapäev" teostuses ilmus Eesti Vabariigi 82. aastapäevaks kaheköiteline suurteos "Eesti elulood". See eri ajajärkudel elanud saja eestlase kirjeldus oma maast ja rahvast, oma tegemistest ja toimetamistest teiste inimeste keskel ja suures üksinduses, on rahva enda ajalugu, kaunis ja ainulaadne oma kordumatuses. Selle suurteose ilmumine, aga veelgi enam lugejate huvi raamatu vastu, kinnitavad vajadust mitte piirduda ajaloo hindamisel vaid akadeemiliste uurimistöödega, vaid tuua iga perioodi puhul dokumentaalse ajalookirjutise kõrvale ka inimene oma hinnangute, arusaamade ja lähenemistega. Kogu see töölõik - eestlaste elulugude kogumine, mis tundub esmapilgul nii huvitav ja meelitav - on tegelikult raske. See on maa ja rahva ajalugu, aga ka psühholoogiat tundva inimese töö. Rutt Hinrikus on Kirjandusmuuseumis inimeste elude ja nende lugude kirjasaamist ja kogumist vedanud kõik viimased aastad, kuid suur tööpõld on veel ees. Aasta 2000 oli siin omamoodi vahekokkuvõtte tegemise aeg, mida kroonis Rutt Hinrikusele omistatud kõrge riiklik autasu. Eesti Vabariigi president autasustas Rutt Hinrikust Valgetähe Teenetemärgi III klassi ordeniga ja Soome Ponkala Fond määras temale oma selle aasta auhinna.

Kõrvuti suurte välis-eesti arhiivide laekumise ja nende läbitöötamisega on jätkunud ka Eestimaa pinnal uudse arhiivimaterjali uurimine ja trükiks ettevalmistamine. 1940. aasta 1. maist Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhatajana, pärast 1940. aasta pöördelist juunit moodustatud Riikliku Kirjandusmuuseumi direktorina ja 1951. aastast tollase käsikirjade osakonna juhatajana töötanud Mart Lepiku 100. sünniaastapäevaks koostas ja kommenteeris Sirje Olesk sisuka, aegu ja olusid iseloomustava kirjavahetuse väljaande Mart Lepiku kirjadest Julius Mägistele, Karl Ristikivile, Bernhard Kangrole. Sirje Oleski erudeeritust kirjanduselu hindamisel ja uurimisel ning kultuuriloolise teadustöö juhtimisel tunnistab Eesti Vabariigi presidendilt talle 2000. aastal omistatud Valgetähe Teenetemärgi III klassi orden. Just jõulukingiks sai valmis teinegi mahukas kirjavahetuse põhjal valminud raamat: Piret Noorhani koostatud valimik Arvo Mägi ja Arno Vihalemma kirjavahetusest, mis mitte ainult ei hari meie kultuuriteadlikkust, vaid avardab ka meie tunnetust eesti kultuuri olemusest.

Arhiivraamatukogu fondide ainulaadsus Eesti kultuurimaastikul on sel aastal saanud kinnitust õige mitmel moel. Aasta alguses, kui tõmmati joon alla UNESCO, OEF-i ja OSI-Budapesti rahalisel toetusel aastatel 1998-2000 läbi viidud projekti THULE esimesele alaprojektile "Kultuuriväärtuste seisund Eesti suuremates raamatukogudes", näitasid kaasaegse metoodika alusel läbi viidud uurimused, et vanemaid eestikeelseid raamatuid (kuni aastani 1900) on kõige rohkem ja need on kõige paremini säilinud just Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu fondides. Uuringu andmeid on kinnitanud Eesti Raamatu Aasta näitused eesotsas aprillist septembrini Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis eksponeeritud suurnäitusega: seal väljapandavaid raamatuid, mis kuuluvad 19. sajandisse ja sellest varasemasse aega, tullakse tellima ikka meie Arhiivraamatukokku. Olgu see näitus siis Tallinnas, Põlvas, Rakveres või Kärdlas. Suure näitustetegemise (millest meie jaoks olulisemad on kahtlemata suurnäitus "Eesti raamat 1625-2000" ning meie maja oma saalis Heino Räime koostatud näitus "Varasemad raamatuaastad") kõrval on raamatukogu usin ja töökas kollektiiv jõudnud korda teha mitmed suured seni korraldamata kogud. Riiulitel koha leidnud Karl Menningu raamatukogu pole mitte ainult sisult väga hea, vaid ka oma väljanägemiselt kaunis raamatukogu. Inventariseeritud ja 2000. aasta lõpust uurijatele kättesaadav on seni oma järge oodanud Paul Ariste raamatukogu.

Tänu Eesti Kultuurkapitalile, mille stipendiumid toetasid kasinat eelarvelist raha, suutsime selgi aastal jätkata igakülgse kultuuriloolise uurimistöö jaoks nii vajaliku eesti ajakirjanduse analüütilise retrospektiivse bibliograafia koostamist.

Eesti Rahvaluule Arhiivi teadus- ja arhiivitöö on liikunud käsikäes, teineteist täiendades ja täiustades. Ergo-Hart Västrik arhiivi juhina ja Mall Hiiemäe teadustöö suunaja ja juhtijana töötavad peaaegu ideaalselt ja kõikides arhiivi tegemistes on saavutatud kooskõla: ühte eesmärki teenivad traditsioonilised suvised ekspeditsioonid ja ka rohkem kui sajandi vanuste rahvaluulekogude digitaliseerimine. Rahvapärimus elab ka täna meie ümber ja seda oskavad meie arhiiviinimesed näha ning ära tunda. Viimast tõestab ilmekalt nii Eda Kalmre kaasaegse pärimuse vallas kaitstud magistrikraad kui ka teiste arhiivitöötajate edukad kogumisretked Siberi eestlaste juurde, Läänemaale, Viljandimaale ja Ingerimaale. Oskar Looritsa seni käsikirjas seisnud "Endis-Eesti elu-olu" III ja IV osa ettevalmistamine ja III osa trükkitoimetamine oli parim kingitus mitte ainult Eesti Rahvaluule Arhiivi kauaaegse juhataja Oskar Looritsa 100. sünniaastapäevaks, vaid meile kõigile, kes me hindame oma rahva ajalugu kui üht suunaviita tulevikku. Oskar Looritsale oli pühendatud ka maja selle aasta kõige esinduslikum rahvusvaheline üritus: 9.-12. novembrini toimus rohkete väliskülaliste ja enam kui paarikümne ettekandega teaduslik konverents üldpealkirjaga "Rahvausund ja folkloor aastatuhande vahetusel. Tänapäevased uurimismeetodid".

Akadeemiline suurteos "Eesti mõistatused" on põhiosas valminud Arvo Krikmanni juhitud töörühmal küll ajal, mil töörühm kirjade järgi kuulus Eesti Keele Instituudi koosseisu. Kuid et kõik tegijad, hoolimata nende paberitejärgsest kuuluvusest, siiski füüsiliselt istusid ja töötasid Kirjandusmuuseumis, on oodatud ja vajaliku mahuka väljaande lõplik valmimine ja trükki saatmine just Kirjandusmuuseumi nime alt veelkordne kinnitus, et arhiivipõhine kuulub arhiivi juurde.

Kirjandusmuuseumi osa eesti kultuurielus pole enam aastaid piirdunud vaid säilitamist vääriva kultuuriloolise materjali süstemaatilise kogumise, talletamise ja uurimisega. Aina rohkem tunneme me kohustust osaleda meie kultuuriruumi harimises (majas korraldatavad näitused, kirjanduspäevad, konverentsid, arhiivide eripära tutvustavad ekskursioonid) ja selle avardamises (arhiivide ja osakondade üha uued ja üha paremini toimivad ühisprojektid partneritega väljaspool Eestit).

Sellele kohustusele lisandus sel aastal teravalt tunnetatud teha koostööd ühise eesmärgi nimel nendega, kes seda eesmärki tunnistavad ja oluliseks peavad. Ühises tegevuses on jõudu ja seda saadab edu.


2000. AASTA KAOTUSED

Nõuded ja väljakutsed kasvavad kiiremini kui meie võimalused neid täita. Kuidagi ei saa öelda, et meil poleks ideid, mida ellu viia või et me ei teaks, kuhu ja kuidas tuleks edasi liikuda. Aga ometi jäävad paljud algatused vaid algatusteks, jõudmata nende täieliku rakenduseni. Kord lõpeb raha, kord lõpeb jõud. Just kõikide ettevõtmiste täpsemat ja tähtsusjärjestikulist planeerimist peame nüüd, kus asutus on suur ja tahtmisi palju ning erinevaid, kõigepealt õppima ja siis ka arvestama. Seda me 2000. aastal hästi teha ei suutnud ning seetõttu killustasime oma jõudu ja kaotasime aega.

Suurim eluline probleem, millele ei toonud lahendust ka 2000. aasta, tuleneb Kirjandusmuuseumi enda rikkusest, suurtest kultuuriloolistest kogudest, mis on ühtlasi kogu maja püsimise ja arenemise aluseks. Kuidas hoida ja säilitada eesti kultuuri identiteeti tagavaid originaalmaterjale, kui nende olemasolu ainus võimalus on projekt, mis võib avalikul konkursil leida tunnustust ja seega ka finantseerimist, aga võib ka mitte leida? Riiklik programm "Eesti keel ja rahvuskultuur" on kahel viimasel aastal aidanud ellu jääda Arhiivraamatukogul ning toetanud ka rahvaluule arhiivi ja kultuuriloolist arhiivi, kuid tegelikult ei saa see olla lahendus, mis võiks kindlustada arhiivkogude püsimist läbi aegade. Projektfinantseerimine saab ja peabki olema uute ettevõtmiste kandja, mitte aga jääva tagaja. Kummaline on tundunud seda tõsiasja drastiliste võtetega kuulutada, aga oma rahumeelselt tehtud ettepanekutega pole me ka 2000. aastal suutnud juba niigi mitu aastat kestnud olukorda parandada. Võib-olla peab järgmisel aastal ületama oma piinlikkustunde ja mitte lootma otsustajate tervele mõistusele? 
Loodetust aeglasemalt on liikunud ainueksemplaarsetest ürikutest tagatiskoopiate tegemine. Muidugi võib enda vabanduseks öelda, et tagatiskoopiate puhul on mitu erinevat momenti, mis nõuavad selgust ja arusaamist ning seega ka aega. Sest valimine juba selle vahel, mida suurest materjalihulgast tagatiskoopiatena kõigepealt kindlustada ning seejärel veel küsimus, kuidas seda eri ürikute (ajalehed, käsikirjad, kirjad, fotod, helilindid) puhul kõige otstarbekamalt ja ökonoomsemalt teha, nõuabki aega ja kaalumist. Kuid samas on see probleem, mis vajab kiiret lahendust. Muidu võib meid ebameeldivalt tabada tõsiasi, et pole enam allikat, millest tagatiskoopiat teha.

Asutus ei suutnud maksta töötajatele nende tööle väärilist tasu. See kurb tõsiasi ei varjuta mitte niivõrd igapäevast plaanilist tööd, kuivõrd pidurdab uusi algatusi, sest lubab piirduda olemasolevaga ning tõrjuda muudatusi. Kuigi meie majas ammu enam ei loodeta vaid riigi rahakotile, oleme me siiski liialt saamatud olnud välisgrantide saamisel ja sponsorite leidmisel.

Vajadus kõike hästi teha ja kõigega toime tulla, ülesannete erilaadsus ja pidev kiirus nende täitmisel tõid vahel asutuse sisekliimasse üleliigset pinget. Kiidusõnad, palju kiidusõnu õigel ajal, oleksid ehk seda pinget veidigi suutnud hajutada.


2000. AASTA PIDEPUNKTID

Tegelikult oleksime me võinud 2000. aastal tähistada Kirjandusmuuseumi 60. sünnipäeva. Sai ju Kirjandusmuuseum iseseisva asutusena alguse 23. augustil 1940. aastal Vabariigi Presidendi poolt dekreedina kehtestatud Eramuuseumide riigistamise seadusest. Nimetatust lähtus ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus 1940. aasta 11. septembrist, millega riigistatud Eesti Rahva Muuseumi asemele loodi Riiklik Etnograafia Muuseum, Riiklik Kunstimuuseum ja Riiklik Kirjandusmuuseum.

Ometi ei tekkinud meil tahtmist seda aastapäeva tähistada. Nõukogudeaegne ümberkorraldus oli eelkõige ideoloogilise surve ja hävitamistöö algus. See, mis kõigest hoolimata majas alles ja püsima jäi nii kogude kui ka nende korralduse poolest, oli loodud Eesti Rahva Muuseumi arhiividena hoopis varem. Algus on aastates 1909, 1921, 1927, 1929, ja nii see loodetavasti jääbki.

Pealegi olid meil sel aastal niigi oma ilusad tähtpäevad. Need olid seotud inimestega, kelle poolt siin majas tehtud elutöö on olnud nii põhimõttelise tähtsusega, et meil on sellest tänaseni palju õppida. Oskar Urgarti, Oskar Looritsa ja Mart Lepiku 100. sünniaastapäevale järgneb 2001. aasta aprillis Richard Antiku 100. sünniaastapäev. Kõik need mehed suutsid arhiividest, mida nad juhtisid, kujundada oma ainevalla eesrindlikuima ja keskseima üksuse.

2000. aastast tuleb järgmisesse aastasse meiega kaasa hulgaliselt plaane, lubadusi, poolikuid töid ja tegemisi. Üks kaunimatest nende seas on jätkuv Eesti Raamatu Aasta, mis ühendas ja ühendab tervet Eestimaad, sest ka tänasel päeval, hoolimata kõikidest muutustest ja muudatustest, võime uskuda Fr. Puksoo sõnu: "Eesti raamatus peegeldub igapäevane eestlane, siin peegeldub Eesti, nagu ta oli ja on."