Mart Saar (1882–1963)
Kui mina laulan (1923)
Regilauluviis käsikirjas
EÜS III 35, 96 (16). Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k. – Peeter Kurg & hr. Bruus < Peeter Kurg (1856–1921) (1906).
Regilaulutekst käsikirjas
EÜS III 73 (38). Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k. – Peeter Kurg & hr. Bruus < Peeter Kurg (1856–1921) (1906).
"Kui mina laulan" 1934. aasta väljaandes leidub Mart Saare märkus, et esimeses 8 taktis on kasutatud „runoviisi“. Laulu teine osa on ilmselt rahvamuusika intonatsioonidega omalooming.
Mart Saare kooritöötlus
[---]
Helilooja on valinud koorilaulu loomiseks kaks Tartumaa regilaulu, võttes ühest teksti ja teisest viisi. Rahvalaulud asuvad Eesti Üliõpilaste Seltsi kogus ning need on üles kirjutanud Peeter Kurg ja "härra Bruus", kelle täpne isik pole seni selgunud. Tõenäoliselt kasutas Peeter Kurg just viiside noodistamisel – ilmselt tema hariduse ja ameti tõttu härraks nimetatud – sõbra abi.
Regilaulutekst käsikirjas
EÜS III 73 (36–39). Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k. – Peeter Kurg ja hr. Bruus < Peeter Kurg (1856–1921) (1906). Lehekülgi Peeter Kure rahvalaulukogust, kus leiduvad ka regilaulu "Kui mina laulan" sõnad.
Rahvalaulude koguja Peeter Kurg
(1856–1921)
EÜS III (30). Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k. – Peeter Kurg ja hr. Bruus < Peeter Kurg (1856–1921) (1906).
Peeter Kurg sündis 1856 Rõngu kihelkonnas Pühaste külas ja õppis Pühaste külakoolis „2 päeva nätalis“. Ta hakkas varakult laulma kooris ja laulis juba 14-aastasena Eesti esimesel üldlaulupeol ehk „Priiuse laulupidul“ (1869), kus esinesid ainult meeskoorid. Ta mängis ka Rõngu mängukooris ehk orkestris, kuulus Aleksandrikooli komiteesse, oli kohaliku näitemänguseltsi asutaja ja näitleja.
Hiljem asus Peeter Kurg Tartusse, laulis pidevalt koorides ja võttis osa kõigist laulupidudest. Ta laulis Vanemuise kooris; A. Läte, S. Lindpere üliõpilaste kooris; J. Simmi ja J. Aaviku juhatusel jm. (EÜS XII 45/6)
Peeter Kurg oli Tartus tuntud kultuuritegelane ja hinnatud tenorihäälega koorilaulja, kelle 60. sünnipäevaks 1916. aastal kirjutas loo ka "Postimees".
"Annetan oma 1906 aasta korjatud ja her. Bruus’i abiga üles tähentatud Vana Eestirahwa laulu ja mängu palad. E. Ü. Seltsile [---].
Sa[a]dan need palad teie kätte Auustatud "Dr. O. Kallas" ja oleksin õnnelik kui neist üks ainus tera vana kulda levis. Teid tervitates Peeter Kurg korjaja "Taaralinnas". 9 talve k. p. 1906."
Aastail 1904–1916 on Peeter Kurg saatnud Eesti Üliõpilaste Seltsile (EÜS) viie kogumina 150 rahvalaulu koos viisidega.
Peeter Kurg kirjutas arvatavasti üles laulude tekstid, kuid vähese nooditundmise tõttu laulis ta viisid noodistajale ette. Nii said kirja nii need rahvalaulud, mida Peeter Kurg oli kodukohas kuulnud, kui ka need rahvalaulud, mida ta kogumise käigus selgeks õppis. Kurg selgitab, et ta enne veel kontrollis korduvalt rahvalaulikute abiga üle, kas mäletas viisi õigesti.
Peeter Kurg rahvaviiside kogumise tähtsusest
"Oleksin õnnelik kui nende seast üks tükike vana kulda levis samba ehitamiseks vana kuulsatele Eesti laulikutele. Kartus et vast viisid õigete ei ole üles kirjutatud on asjata olen neid lauljatel kelle käest neid kuulsin mitmele korrale ette lasknu laulda ja iga kord üle mitme nädali selle peavad naad õiged olema. Olen vana ja korjamine tarvitab kulu sellepärast on see minu viimane korjandus. Arvan et olen oma püha kohuse isamaa vastu täitnud.
Peeter Kurg. Tartus 1910."
"Saadan teile kuus laulu oma 60-aastase sünnipäeva mälestuseks, mis see aasta 1. augustil on iga 10 aasta jaoks 1 laul.
Saatus on minuga halastamatult ümber käinu. Ta viis minult minu kõige armsama ja kallima --- mu tütre Linda. Me mõlemate mõtte kui muusika ülikool lõpetatud olesimi kahekeisi üks suvi maale läinud rahvaviise korjama.
Aga nüüd magab lootus ja tulevik võõras mullas. Ükski hea tegu ei jõua mu purustatud südant meelt ja mõtted enam terveks teha.
Peeter Kurg. Tartus 1916."
Rahvaviiside noodistaja Härra Bruus
Härra Bruus arvatavasti abistas Peeter Kurge rahvaviiside noodistamisega 1904–1905 ja 1906. Peeter Kurge aitas ka tütar Linda 1919–1910, ning keegi nimetamata sõber 1914 ja 1916. Bruus pidi olema muusikaharidusega inimene, näiteks kooliõpetaja, kirikuõpetaja, köster, koorijuht – sest ta tundis noodikirja ja tiitel „härra“ viitab haritlasele.
Leidsin kaks võrdselt head Hr. Bruusi kandidaati: lellepojad Joosep ja Martin (Mart) Bruus. Nende isad olid vennad ja mõlemad olid sündinud Laiuse kihelkonnas, Sootaga külas. Ilmselt õppisid nad Laiuse kihelkonnakoolis, mille muusikaharidust on kiidetud.
Joosep Bruus'i (1857–1914) isa Jaan oli lõpetanud kihelkonnakooli, töötanud kooliõpetajana Paluperas ja Sootagal („Vorschülmeister“, „Schülmeister“) ja tema vanem vend Jüri oli köster, tõenäoliselt ka kooliõpetaja. Joosep lõpetas Tartus Holmanni seminaris (ka: Eesti Vallakooliõpetajate Seminar, tegutses aastatel 1873–1887). Töötas Hiiumaal õpetaja ja koorijuhina, kirjutas koorilaule, suhtles Karl A. Hermanniga.
1898 lõpetas ta koorijuhi tegevuse, 1906 pensioneerus ja asus elama Tartusse, olles 48-aastane. Ta võis Laiuse päritolu tõttu käia ka varem Tartumaal ja Tartus; nii oleks saanud aastail 1904–1906 Peeter Kurega suhelda. Rändas koos perega välja Venemaale.
Martin Bruus,(1848–?) õppis Valga (Cimze) Õpetajate Seminaris (1868–1871). Ta töötas Antsla köstri ja koolmeistrina alates 1877. aastast, oli Urvaste koori juht ja Urvaste Aleksandrikooli komitee liige.
Martin elas alates 1891. aastast Tartus majaomaniku ja kaupmehena. Nii oleks ka tema saanud aastail 1904–1906 Peeter Kurega suhelda, olles siis 56–58-aastane.
Regilaulutekst käsikirjas ja koorilaulus
EÜS III 73 (38) Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k. – Peeter Kurg ja hr. Bruus < Peeter Kurg (1856–1921) (1906) .
