Aare Pilv

Jaak Jõerüüdi „Muutliku“ poeetikast

Jõerüüt ise on öelnud, et „Muutlik” on romaan, mille peategelaseks on aeg. Pealispinnal on see segi löödud kronoloogiaga päevik, s.t mittefiktsionaalne ja intentsionaalse poeetilise funktsioonita tekst, kuid oluliseks poeetiliseks ja epistemoloogiliseks võtteks osutub siin teose struktuur ise, mis loob „pildi” teatavast ajakäsitusest – ja sellega kooskõlas olevast mina-käsitusest. Sellisena suudab „Muutlik” öelda midagi, mida saab väljendada ainult poeetilise kujundi kaudu. Aeg ja mina on „Muutlikus” teineteist määratlevad fenomenid. Mõistagi lähtub sellest ka teatav eetika, ellusuhtumise viis. Lisaks ajakujutusele huvitab mind „Muutliku” puhul ka selle ruumipoeetika – milliseid füüsilisi ruume kujutatakse ja milliseid ruumilisi kujundeid kasutatakse. Kõrvalküsimustena huvitab mind ka, kuivõrd „Muutlik” haakub Henri Bergsoni ajakäsituse ja Gaston Bachelard’i ruumipoeetikaga. Kui palju sellest kõigest kõnelda jõuab, selgub kohapeal.