Mart Velsker
Raimond Mustjõe kaldalt ja Ain Haukamaalt
mart.velsker [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Raimond Kolk ja Ain Kaalep kohtusid Soome sõjaväes 1944. aastal ning jõudsid esineda koos käsikirjalises almanahhis „Quasi modo“. Mõnda aega hiljem kujunes kahe mehe tekstide kõige ilmekamaks haakumisalaks lõunaeesti kirjandus ehk siis Kaalepi terminoloogiat kasutades uandi kirjandus. Kolk oli kõige olulisem võrukeelne luuletaja paguluses, Kaalep võrukeelse luule esimesi elustajaid sulaaegses Eesti NSVs.
Lõunaeesti kirjanduses on luule olnud võtmelise tähendusega, võiks siis oletada, et ilma Kolgi ja Kaalepita oleks lõunaeesti kirjanduse saatus ja üldilme kujunenud 20. sajandi teisel poolel teistsuguseks ja palju problemaatilisemaks. Samas erinevad nende lähtekohad mitmeski mõttes: Kolk alustab spontaanselt kirjutamist emakeeles, Kaalep õpib võru keele ära võõra keelena ja hakkab seda värssides pruukima programmilise teadlikkusega. Uandi kirjanduse elluäratamine on Kaalepi üks eesmärke, samas kui Kolgi valikutes pole väidetavalt erilist soovi mingit traditsiooni jätkata või midagi reanimeerida. Kolgi loomingust kaob võru keel samm-sammult, nii nagu pagulasluuletajal elav keeletaust ajas järjest kaugeneb. Kaalepil alguses tausta peaaegu polegi, aga seda tuleb juurde. Ta avaldab 1962. aastal oma esimese (osaliselt) võrukeelse luuletuse, selleks ajaks on Kolgi võrukeelse loomingu põhiosa juba valmis kirjutatud. Kaalep ei unusta oma tõlkijarolli ka mitte võrukeelse autorina, Kolk tõlkijana tuntud ei ole.
Kuidas siis ikkagi relvavendade erinevused kokku klapivad? Kas võib väita, et erinevad lähtekohad tähendavad ka põhimõtteliselt erinevaid loomingulisi lahendusi, või siiski mitte? Kas Kolgi traditsioonilisus on seesama, mis Kaalepi traditsioonilisus? Kuidas nende võrukeelne looming peegeldub hilisemas retseptsioonis, kus hakatakse konstrueerima lõunaeesti kirjanduslugu?