Prindi see lehekülg

Külliki Kuusk

Rahvalaulik Uku Masing / Parallelism tema poeetilise keele ja enesetaju kujundajana

Ettekanne käsitleb eesti luuletaja Uku Masingu luule poeetikat ja selle seoseid eesti vanema rahvalauluga.

Masingu suhe pärimuskultuuriga oli suhteliselt avar, nii rakendas ta oma luules ka regivärsi poeetika vormielemente vabalt. Parallelism on korraga nii Masingu arhailise maailmanägemise kandja kui ka selle kujundaja, mis annab parallelismile erilise pragmaatilise rolli tema luules.

Masingu tekstide struktuuris ei leidu otsest regilaulu parallelismi imiteerimist-jäljendamist. Parallelism on tema luules universaalne mentaliteediline nähtus, mille spetsiifilist mentaliteedilist olemust tema luules määratletakse esmalt lähtuvalt Masingu suhtumisest keelde, mille järgi keel on eelkõige tunnetusvahend. Tema luules ilmneb see parallelismi tunnetuslikus aspektis, mis tähendab selle „suulist algupära“, aga ka tema luule suulisuse/esituslikkuse aspekti laiemalt. Suulisus seostub Masingu üminal (häälega) kirjutamisviisiga. Teiseks osutatakse elava pärimuskultuuri mõjule, mis Masingut lapsepõlves kultuurikeskkonnana ümbritses. Nende asjaolude arvestamine välistab tema loomingu piiritlemise vaid kirjakultuurile omaste autori ja individuaalsuse kontseptsioonidega ning lubab teda autorina paigutada pigem endisaegsete rahvalaulikute lähedusse.

Vaatlen parallelismiprintsiibi rakendumist Masingu luules, kirjeldades seda kahest aspektist: esmalt lähtuvalt Masingu keeletunnetusest ja teiseks lähtuvalt tema poeetilisest enesetajust. Samuti ei ole Masingu tekste võimalik vaadelda kontekstivabalt, lahutatuna nende (laulu)kultuurilisest kontekstist.

Teoreetilisele käsitlusele järgneb tekstianalüüs Masingu ekstaatiliste luuletuse „Love lõikuskuu ööl“ näitel.

„Love lõikuskuu ööl“

(Masing 2001: 44-45)

Oh nyyd ei kaeble ma enam

nende pärast, kellele peaksin olema kuri

ja siiski ei suuda.

Pole Jumala riikki kenam

ega Valge Laeva lakerdav puri.

Sest on kuu, on kuu ja pilvedest kotkas

ja selle pää olen ma,

nyyd on tuul ja õõtsuvad muistendeist puud

ja templilaul olen ma.

Kes nyyd kõnnib katuste yle

kergelt nagu metsparte lend,

kes nyyd puude siristab lehis,

enam ei tunne end.

Eks see ole minu, minu sydame lind.

Jumal, Sa jälle oled mu kõrval

otsekui tiivustund rõõm

ja Sinu kuue serval

on tähtede rohekas lõõm.

Eks Sina nyyd vaatad ju lehtede läbi,

paitad punavaid õunu?

Kui nyyd pole mu ilusa päeva lõuna,

millal siis veel?

Oi Sinu imet, pole mul raisatud minuteist häbi

kui seisad äkki mu teel,

naerad mulle vastu

just kui ammu oleksid oodanud mind,

mõelnud: Miks ei ometi astu

yle laguneva aia, ei usu, et ta lind,

kel on vahutavad tiivad,

suled täis rohelist laant,

kellele pilved on kiivad,

ja need, kes kiidavad paant.

Kilgetuli Manala rannal, taas mina usun,

sest on tõttav kuu ja taevas pilvedest lind

ning ta kadunud pää olen ma,

sest on tuul, Su aiast mullale vajunud puud

ja keset neid käed tõstan ma.

Kirjandus:

Honko, Lauri 1996. Epics along the Silk Roads: Mental Text, Performance, and Written Codification. – Oral Tradition (1996), kd 11, nr 1, lk 1–17. –http://journal.oraltradition.org/issues/11i/honko_intro

Lotman, Juri 1990. Tekst tekstis. – Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, lk 280–303.

Masing, Uku 2001. Neemed Vihmade lahte. – Masing, Uku. Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk 5–86.