Prindi see lehekülg

Külliki Vulf

VIIBIDES ÕNNELIKUS VIDEVIKUS TEISE MAAILMA PIIRIMAIL

20. sajandi eesti kirjandus- ja kultuuriloo üks selgeksvaidlemata küsimusi kümnendist kümnendisse on olnud Uku Masingu loomingulise pärandi tähtsus ja tähendus, selle määratlemine marginaalseks või mittemarginaalseks ning selle suhe Eesti (ja Euroopa) kultuuriruumiga.

Uku Masingu raskepärane keelekasutus, kujundirikas ja nägemuslik luulekeel, traditsioonilisest erinev mõtlemislaad, eneseväljenduse äärmine intensiivus ja komplitseeritus on lugejaskonnale olnud ebatavaline ja nõudnud harjumuspärasest enamat süvenemisvõimet. Tema kõrge eruditsiooniga looming on leidnud arvukalt kiindunud lugejaid, aga veelgi arvukamalt mõjunud hämmeldust tekitavalt, võõrastavalt. Ringo Ringvee sõnastust kasutades: Masing on jäänud eesti intellektuaalidele probleemseks isikuks (vt. Looming 1989, nr. 12).

Et vältida tendentslikkust, jäävad ettekandes tähelepanuta kõikvõimalikud ideoloogilised vastasseisud ja seltskondlikud eriarvamused Masingu loomingu suhtes. Nende mõjust Masingu elutöö käsitlemisele on ka juba piisavalt räägitud. Ettekande keskpunktiks on Uku Masingu luuletaja-isiksus. Täpsemalt tema looja-isiksuse suhe maailmaga. Seesuguse lähtumisviisi õigustuseks ja põhjenduseks meenutan, et ka Masing ise määratles ennast esmalt luuletaja ning alles seejärel teoloogi, folkloristi ja lingvistina.

Eesmärgiks olen seadnud jälgida Uku Masingu filosoofilist suhet ümbritsevaga, tema esteetiliste hoiakute ja uurimisobjektide vahelisi seoseid ja mõjusid, et leida võimalikke vastuseid küsimustele:

Lõpetuseks tuleks selgitada, miks on ettekandel selline pealkiri. Kirjas Bernard Kangrole 1980. aastal on Uku Masing kirjeldanud nägemuslikku hetke 1933/1934. aasta vahetusel, mis muutis oluliselt tema maailmatunnetust ja sellega seonduvalt kogu ta järgnevat luuleloomingut (vt. B. Kangro, “Arbujad”. – Mare Imbrium ehk elukõrbes viirastuv jumalariik, lk-d 227 ja 228). Selle sündmusega avastas Masing uued, talle seni teadmata võimalused aistides näha ümbritsevat. Toimus tema seesmine vabanemine oma “esimesest minast”, mis võimaldas tal asemele tulnud “teise minaga” leida täiesti uus suhtlemisviis maailmaga, pakkudes Masingule ta enese sõnul jätkuvalt meeldivat kummastust, hämmastunud ja võõrastavat olekut maailma tunnetamisel. Masingu tunnetuslikust eluvaatest lähtumise leidsin teema lahendamiseks kõige loomulikuma olevat.