Kutsung
Eesti Kirjandusmuuseumi X kirjandusteaduse suvekoolis „Kirjanduse (po)eetiline ruum“ kutsume mõtlema poeetika, eetika ja ruumi küsimuste, eriti nende seotuse üle. Selle pealkirjaga kutsume üles jätkama Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva konverentsil „Köielkõndija“ (Tallinnas 18.–19. veebruaril k.a) alustatud eetiliste valikute teemat kirjanduses, mõtteliselt on tänavune suvekool seotud Keele ja Kirjanduse poeetika erinumbriga (ilmub 2021, koostajad Arne Merilai, Maria Kristiina Lotman). Ootame Sind kaasa mõtlema kolmes suunas.
- Kirjandusteoste poeetiline süvastruktuur ja keelekasutus – kutsume üles tegema ootamatu rakursiga sissevaateid ja avardama spektrit eesti kirjandusklassika üle mõtlemisel (Arne Merilai). Ilukirjanduse kõrval ootame poeetika vaatepunktist jälgima ka (oma)eluloolisi teoseid ning kirjanduskriitikat ja arvustusi – kutsume arutlema kirjandusliku sõna ja kirjutamise, sõnakunstilise väljenduse, poeetiliste kujundite, sisu ja vormi küsimuste üle üksikteostes ning üldisemalt.
- Avardame-nihutame poeetikast mõtlemise spektrit eetika ja ruumi mõõtme lisamisega. Nagu jäi kõlama Krossi juubelikonverentsil, pööras kirjanik oma romaanide tegelaste kujutamisel suurt tähelepanu piirsituatsioonidele, asetades tegelased silmitsi eetiliste ja moraalsete valikutega, eriti keerulistes (ajaloolistes) olukordades. Kui eetiliste küsimuste esitamine ja läbivalgustamine võiks olla kirjanduse peamiseks ülesandeks, siis milliste poeetiliste vahenditega on selliseid olukordi kujutatud teiste autorite loomingus?
- Lähtume ruumi mõistest ja küsime, millised on (po)eetilise ja füüsilise ruumi kujutamise võtted või kuidas kujutada teoorialikkuse ruumi „füüsikast ja fenomenoloogiast tõukunud kirjandusteooria hägusel piirialal. Õieti nendevahelises vaikuses, mida siinkohal võiks käsitleda kui energeetilist epitsentrit, kõige mõjusamat pingevälja” (Susi 2014)[1] Mil moel loob kirjanduse (po)eetiline ruum võimalusi eetiliste ja filosoofiliste küsimuste esitamiseks? Millised kirjanikud on loonud kõige tähenduslikumaid (po)eetilisi ruume? Millised on viimaste aastate kirjanduse (po)eetilise ruumi võimalikud näited? Milline on eesti kirjanduse (po)eetiline ruum laiemalt ja milliseid muutusi kirjandusväljal täheldame?
Selle aasta suvekool toimub Peedomäel endises Ene Mihkelsoni maakodus, tema luule poeetilises ruumis ja suurromaanide kirjutamispaigas. Ehk võiks Peedomäest kujuneda kirjandusmägi, uus ruum kirjanduse suvekoolidele?
KONTAKTID: aija.sakova@gmail.com, marin.laak@gmail.com
[1] Susi, Joosep 2014. Lünk kirjanduslikkuse ruumis. – Pulbitsev perifeeria. Nüpli IV suvekool. http://galerii.kirmus.ee/nypli/koolid/suvekoolid/iv-suvekool-/teesid/joosep-susi/
Ene Mihkelson, Elujoonis. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 32
Võid igavesti mõtlema jääda vaid merest
Sulatuline päikesevihk kihutab kuuli
su pähe kuppelmaastiku õnaras augus
Nartsisside Tulpide valgepunased vered
vahelduvad Sirelid varistavad õnne-
õisi viieharulisi lubadusi kolmekurbuse
asemel Aeglaselt pöörlevas suves
puituvad puude lehed Rohumets kerkib vööni
Ritsikad saevad ennastunustavalt üht ja seda-
sama mööduva päeva laulu Sina aegade sisse
mässitu võtad hommikul vikati
Kõik on sulel antud järele proovida
Sõjaoht ja püsimistung Elu langeb kui
rohi Aed kasvab kord taevani
Eesti 101 kirjanduslik JutuPeatus Haanja rahvamajas, vt https://www.jutupeatus.ee/voidigavestimotlemajaada
Kuula ka: Ene Mihkelson, Olematuse üheaegsus. – Kirjanike hääled. Eesti Kirjanduse Selts, 2014. [Helisalvestis, CD plaat, 20 luuletus.]