Prindi see lehekülg

Liina Lukas

Kirjanduslood rahvuse ja regiooni teljel: seniste baltisaksa ja eesti kirjanduslugude kontseptsioonidest

TÜ/UTKK

„Viimasel ajal räägitakse sageli, et me peaksime oma (ametlikku) ajalukku rohkem kaasama ka baltisakslasi ja nende lugu. … Ometi tundub mulle nüüd aina enam, et see ei ole võimalik. Ajalugu on alati kellegi ajalugu, tal on vaikimisi üks kangelane (rahvas), kelle lugu uuritakse ja jutustatakse.“  

(Tõnu Õnnepalu, Vikerkaar 2009, nr 4–5, lk74)

Eesti kirjanduslugu on Jürgensonist (Dietrich Heinrich Jürgenson, „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“ 1843/44) peale kirjutatud keelelis-rahvuslikust põhimõttest lähtuvalt. Kuid juba tol ajal ei olnud see ainus võimalus kirjutada siinmaist kirjanduslugu. Kõige varasemad Baltimaadelt pärit kirjandusloolised käsitlused ja kirjandusleksikonid on koostatud geograafilisel/maiskonnaloolisel printsiibil. Ettekandes vaatlen varasemaid baltisaksa ja eesti kirjanduslookirjutuses käibinud rahvuslikkuse vs. regionaalsuse käsitusi, huvitudes sellest, kas neist oleks midagi õppida tänases Eestis kirjanduslugu kirjutades.

Siin on teosed, millest oleks paslik kõnelda, aga ei jõua: