Prindi see lehekülg

Maret Vaher

Eksistentsialismiväitlus 1968. ja 1969. aastal

TLÜ

Tänaseks on möödunud ümmargused 40 aastat sündmusest eesti kirjanduskriitikas: nn eksistentsialismiväitlusest 1968. aasta lõpus ning 1969. aasta algul.

Tollal noore kirjaniku Arvo Valtoni ja ka teiste autorite teosed pälvisid tähelepanu kui eksistentsialistlikud tekstid. Näiteks Endel Nirk kirjutas 1968. aasta veebruaris Arvo Valtonist vägagi positiivse artikli, kus on kirjaniku teostele omast groteski ning võõrandumise kujutamist käsitletud kui autori loomingu parimaid omadusi.

1968. aasta detsembris avaldas Eduard Päll aga Sirp ja Vasaras kaks artiklit, mille kirjutamiseks on artikli autor osalt saanud tõuke ka Endel Nirgi kiidusõnadest Valtoni aadressil, mis on Pälli aga viinud küsimuseni, kas eksistentsialism üldse sobib nõukogude kirjanikule. Suur osa Pälli artiklitest on pühendatud „võõrandamise“ ja „võõrandumise“ mõistetele ning arutelule eksistentsialismi kohatusest nõukogude kirjanduses.  Need artiklid tõid kaasa väga elava vastukaja, mis valdavalt asetub Pälli seisukohtade vastu.

Kirjandusloos on Eduard Pälli artiklid üsna hästi tuntud, kuid mina keskendun oma ettekandes vastaspoole (ehk siis Valtonit kaitsvatele) kirjutistele. Minu arvates on nendes artiklites võimalik näha toonase ideoloogia oskuslikku kasutust. Oluline on see, et ideoloogia ei olnud ainult relv võimuesindajate käes, vaid seda oli võimalik pöörata ka nende vastu. 

Artiklid võiks jagada kaheks: lugejakirjad, kus avaldatakse arvamust, et Arvo Valton on suurepärane kirjanik, ning artiklid, kus asutakse Eduard Pälli vastu ründama ja seda mitte niivõrd Valtoni loomingust lähtuvalt, vaid „võõrandumise“ ja „võõrandamise“ erinevate tõlgendusvõimaluste kaudu. Artiklite autorid tsiteerivad Marxi ning Leninit ning väldivad Pälli artiklis avaldatud põhiseisukohaga (Valtoni loomingule on omane eksistentsialism) polemiseerimist.

Artiklid