Marja Unt
Mitmemõõtmeline luulelugu ehk Restaurator Cimpus
marja.unt [at] ut.ee
Tartu Ülikool / Eesti Kirjanduse Selts
Ettekanne keskendub mõningatele sõlmpunktidele nendes kirjandusprotsessi kirjeldustes ja tõlgendustes, mis püüavad rohkem või vähem üldistavalt hõlmata nõukogude okupatsiooni perioodi kirjandust, eeskätt luulet. 1980./1990. aastate poliitilistest ja ideoloogilistest muutustest tingitud vajadus vaadata uue pilguga okupatsiooniaja kirjandusele, püüda seda uutmoodi kirjeldada ja hinnata ning võtta möödunud 50 aasta jooksul välja kujunenud kirjanduskaanoni suhtes seisukoht, mis arvestaks poliitilisi ja ideoloogilisi tegureid, tõi käibesse mitmeid üldistavaid metafoore ning tekitas diskussioone kõnealuse kirjandusperioodi tähenduse ja rolli üle. Ehkki üldise tendentsina võib märgata püüdu täita okupatsioonivõimu kultuuripoliitikast põhjustatud tühikuid kirjandusloos ning n-ö restaureerida kaanonit, pole kujunenud päris ühtset arusaama sellest, mida ja millisel määral tuleks möödunud kümnendite kirjanduspildis arvesse võtta; ka on osa diskussioonist aja jooksul hääbunud.
Kuna vaatlusaluse perioodi puhul kirjanduse ajaloos tulevad kõne alla uurija/käsitleja kogemus ja mälu, mis saavad erilise kaalu lõhe tõttu avaliku ja mitteavaliku – või ametliku ja tervikliku – kultuurikogemuse vahel, võib ühe probleemina nõukogudeaegse eesti luule käsitlemisel ja kaardistamisel (sh periodiseerimisel, luule rolli määratlemisel, kaanoni kujundamisel) näha erinevaid hoiakuid ja tõlgendusviise, mis põhinevad isiklikul ja/või põlvkondlikul kogemusel. Samal ajal on selle perioodi kirjanduse käsitlusis kujunenud välja üks, õige, üldine ühisalus, mis küll erinevaid vorme võttes ja osalt metafoorselt väljendudes seisneb eeskätt luule tajumises rahvusliku enesetunnetuse kandja ning vaimse vastupanu väljendamise võimalusena.
Luule ja luuleloo vaatlemine poliitiliselt ja või ideoloogiliselt angažeerituna on andnud lisavõimalusi nii periodiseerimiseks kui ka tõlgenduslikeks üldistusteks, ometi tähendab selline lähenemisviis kirjandusloo ja luulekaanoni kujundamise või restaureerimise seisukohalt mitmetahulist ja keerulist retseptsioonimudelit, mis puhuti on tekitanud ka äärmustesse laskuvat poleemikat ning kätkeb endas liialdamisohtu. Ettekandes vaadeldakse eeskätt nimetatud probleemide – käsitluste kogemuspõhisuse ja ideoloogilisele angažeeritusele tugineva retseptsiooni – mõju arusaamale nõukogude perioodi luuleloost ning kaanoni restaureerimisele.