Leena Kurvet-Käosaar
Kuhu kuulub omaelulookirjutus?
EKM/TLÜ
Valdkond, mida algselt nimetati autobiograafiauuringuteks (autobiography studies) ning millele tänapäeval viidatakse rohkem kui omaelulookirjutuse uuringutele (life writing studies), kujunes välja 1980. aastatel. Lahutades sõna autobiograafia osadeks, saame autos (mina) bios (elu) ja graphe (kirjutamine). Kuigi autobiograafiauuringute tollaseks eesmärgiks oli tegeleda sõna autobiograafia kõigi osadega, oli fookuses just graphe, täpsemalt aga vajadus tõestada, et (teatud) autobiograafiad peaksid täieõiguslikuna kuuluma kirjanduskaanonisse. Paradoksaalselt oli autobiograafiauuringute valdkonnana välja kujunemise perioodi üks keskseid küsimusi ka tõe küsimus: mingi teose staatus žanripuhta autobiograafiana – mis pidanuks garanteerima tekstile koha kirjanduskaanonis – sõltus tekstile omistatud tõeväärtusest, tõde sai žanri esmaseks kriteeriumiks.
Tänapäeva omaelulookirjutuse uuringutel on märksa laiemad ja mitmekesisemad eesmärgid. Need tulenevad eelkõige kokkupuute punktidest eri distsipliinidega (antropoloogia, folkloristika, sotsioloogia jne) ning keskendumisest just spetsiifilisematele küsimustele varasemate suurte ja üldiste asemel. Teiseks mõjutajaks on ka kirjandusteaduse mõiste mõningane n-ö lagunemine (kirjanduslugu>kultuurilugu). Mõtiskledes omaelulookirjutuse koha üle eesti kultuuriloolisel maastikul, on toonase kirjanduse/tõe probleemi meenutamine aga õigustatud – sarnased küsimused kerkivad debattides ka eesti omaleulookirjutuse üle.
Oma ettekandes tahan arutleda selle üle, kuhu omaelulookirjutus võiks kuuluda või peaks kuuluma, rõhutades etteruttavalt, et ei kavatse pakkuda ammendavaid üheseid vastuseid või klassifikatsioone. Senised kirjanduslood on autobiograafiad või omaelulookirjutuslikud tekstid mõne üksiku erandiga maha vaikinud, seega pole kuuluvuse probleemi varem tekkinud. Eelmisel aastal hakati rääkima omaelulookirjutuse buumist, mis nn päriskirjandust lämmatada ähvardas. Mida iganes buumi mõiste ka ei hõlma, tähendab see igal juhul seda, et omaelulookirjutust ignoreerida pole enam võimalik. Nii kerkibki küsimus: mida nende tekstidega ikkagi teha? Autobiograafiat määratledes leiab Linda Anderson, et alates 18. sajandist on autobiograafia toiminud n-ö katselapina, kus omavahel põrkuvad ja haakuvad autorluse, „minaduse“, representatsiooni, fakti ja väljamõeldisega seotud mõisted ja probleemid. Minu jaoks on niisuguste tekstide võime ületada, hajutada või lõhkuda piire autobiograafia (omaelulookirjutuse) kõige huvitavam külg ning ehk isegi ka võimalik suurim panus kirjandus- ja kultuuriloo kirjutamistesse tulevikus.