Prindi see lehekülg

Merilin Kotta

Metafiktsionaalseid peegeldusi kaasaegses katalaanikeelses lühijutus Carme Riera, Sergi Pàmiesi ja Albert Garcia Pascuali tekstide näitel

mkotta [at] hot.ee
Tartu Ülikool

Vaatlen oma ettekandes metafiktsionaalseid võtteid ehk variatsioone kaasaegses katalaanikeelses lühijutus, keskendudes seejuures kolmele näitele, milleks on Carme Riera „See ei ole lühijutt“ (1991), Sergi Pàmiesi „Suur romaan Barcelona kohta“ (1997) ja Albert Garcia Pascuali „Jalgupidi vees“ (2006). Püüan välja selgitada, milliseid võtteid kasutatakse, mis eesmärgil ja millise tulemusega.

Võtan aluseks María Cecilia Silva-Díaz Ortega välja töötatud analüüsimudeli. Mudel vastandab kirjandusliku kommunikatsiooni metafiktsionaalsed variatsioonid, mis paljastavad fiktsioonimaailma kunstlikkuse, kanoonilistele jutustustele, mis loovad konventsioonidega kooskõlas oleva vastuvaidlematu fiktsioonimaailma, kus ei ületata loo- ja jutustamistasandi või tekstisisese ja -välise kommunikatsiooni vahelisi piire. Eesmärk on kirjeldada metafiktsionaalsete variatsioonide tüüpe, mis puudutavad valitud tekstide ülesehitust (ringstruktuur, järsk lõpp), tegelase tasandit (kahestumine jutustuse eri tasandite vahel), ajakäsitlust (jutustamise aja domineerimine jutustatava sündmustiku aja üle, lugemise aja sissetoomine), parateksti narratiivset funktsiooni ning implitsiitse autori kohalolu, millel on distantseeriv mõju.

Eraldi analüüsin juttude pealkirju. Loos „See ei ole lühijutt“ seab pealkiri kahtluse alla teksti žanrilise määratluse, loos „Suur romaan Barcelona kohta“ nii žanri, tekstivälise kirjandusliku debati kui ka osa-terviku suhte, „Jalgupidi vees“ pealkiri on metafoorne.

Märksõnad: lühijutt, metafiktsioon, katalaani kirjandus tänapäeval.

Vaadeldavad lühijutud:

Kirjandus: