Prindi see lehekülg

Indrek Lillemägi

Kirjandusõpetus kui vähetähtis osa kooliharidusest

1. Demograafilised trendid, informatsiooni kättesaadavus, uus meedia, tehnoloogia areng ja automatiseerimine, tööturu muutused, paremad teaduslikud teadmised sellest, kuidas kvaliteetne õppimine toimub, ja paljud teised kultuurilised, sotsiaalsed ja tehnoloogilised muutused sunnivad haridussüsteemi teisenema. Ka kirjandusõpetust ja selle rolli on mõistlik käsitleda nende muutuste taustal ja osana koolihariduse tervikust.
   
2. Keele- ja kirjandusõpetus on traditsiooniliselt tegelenud suurema osa üldpädevustega (nt kultuuri- ja väärtuspädevus, enesemääratluspädevus, suhtluspädevus, sotsiaalne pädevus). Alates 2010. aasta riiklikust õppekavast on üldpädevused sõnastatud ainete üleste eesmärkidena, s.t teisenenud on ka kirjandusõpetuse roll üldpädevuste kujundajana. Ainekavadesse, sealhulgas keele ja kirjanduse ainekavasse, on see muutunud roll jõudnud siiski vaid osaliselt. Probleemiks on õppekava arenduse alustamine ainekavadest.
   
3. Haridussüsteemile on pandud järjest rohkem ülesandeid. Kool peab toetama lapse terviklikku arengut, toetama lapse võimet ennast teostada nii perekonnas, avalikus elus kui ka tööturul. Lugemise, kirjutamise, arvutamise ja võõrkeelte tundmise kõrval peab haridussüsteem toetama sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste, digioskuste, ettevõtlikkuse ja tervislike eluviiside arengut jpm. Ideid, mida peaks koolis, sh ka keele ja kirjanduse tundides veel või paremini õppima, on kõigil rohkelt. Palju olulisem on arutada, millest harjumuspärasest on mõistlik õpilaste ja õpetajate vaimse tervise ning koolihariduse tähenduslikkuse nimel loobuda.