Prindi see lehekülg

Epp Annus

Kirjanduse lugu ja teised lood

EKM

Ettekandes asetan kirjanduse loo laiemasse konteksti ja küsin, millised kirjandusest väljaspool asuvad tegurid mõjutavad kirjanduse loo kujunemist. Edasi jälgin lähemalt filosoofia mõju kirjandusele: kuidas mõjutab filosoofia kirjandust? Miks on mõni filosoofiline suundumus mõnele kirjandusvoolule oluline?

Kirjandus- ja kultuurilugudes kohtame sageli kinnitusi, et üks või teine kirjanik või kirjandusvool ei mõistnud tegelikult neid filosoofilisi teoseid, millega kirjanikku või voolu seostati. Minu meelest on siin tegu vale küsimuseasetusega: kirjanik ei ole filosoof ja ei peagi olema filosoof; väga sageli kukub kirjanik, kes tahab olla filosoof, läbi – sest ta ei loo nauditavat kirjandust. Kirjanduslik tõlgendus ei saa põhimõtteliselt olla väärtõlgendus, sest sel pole algset eesmärki olla õige tõlgendus. Selle asemel et kahetseda kirjanike pealiskaudsust, peaks küsima, mida üle võeti, miks üle võeti, kuidas üle võeti?

Filosoofilise teksti mõju ei peaks piirama ainult ratsionaalsuse sfääriga, seda ei peaks mõõtma ainult filosoofiliste mõttekäikude kopeerimise kaudu. See, mida nooreestlased Nietzschelt või Schopenhauerilt ammutasid, oli võib-olla erilist sorti rahutus, mis pani lugeja sulepead haarama, võib-olla imbus kirjanikku (või tulevasse kirjanikku) filosoofi maailmakirjelduse täpsus, võib-olla iha näha maailma teistsugusena, võib-olla nakatas meeleolu. Ühelt poolt pole sellisel tegevusel midagi pistmist mõistmisega, teiselt poolt näitab see siiski erilist ühendust kahe mõtleja vahel.

Siin võib osaliselt peituda ka vastus küsimusele, miks teatud hulk filosoofilisi tekste jõuab laiemasse kultuurisfääri, teised aga mitte. Kultuuriliseks mõjuriks saamisel on ilmselged kaks tegurit: ühelt poolt haakumine kaasaja üldise vaimse õhkkonnaga, teiselt poolt probleemiringi üldinimlik kõlapind. Aga mulle tundub, et kolmas oluline tegur on just nimelt teksti sisemine tung eneseväljendusele, sisemine energia, kirjutamisnauding, mis kandub teksti kaudu autorilt lugejasse üle ja mis ei loo lugejale isegi mitte niivõrd arusaamist, kui pigem tunde, et ta loeb midagi olulist. Iga lugeja tajub sellise tekstijoovastuse olemasolu kaasakiskuvates ilukirjandustekstides. Sama lugu on filosoofiliste tekstidega. Ja kirjanik võib just nimelt seda kirjutamishoogu filosoofilisest tekstist ammutada.