Andrus Org
Saussure’i testament – vari kirjandusteaduse kohal
Ferdinand de Saussure (1857-1913) – strukturaallingvistika patriarh, semioloogia nurgakivi paigaldaja. Tema revolutsiooniline panus keele uurimisse seisneb subjektist lähtuva „substantiivse“ vaatenurga asendamises „relatsioonilisega“, perspektiivi muutmises kooskõlas tunnetuse laiema nihutamisega. Ernst Cassirer on võrrelnud Saussure’i panust teadusesse Galilei Galileo ideedega, mis muutsid 17. sajandil pöördeliselt arusaamist füüsikalisest maailmast.
Saussure’i testament – „Cours de Linguistique Générale“ („Üldkeeleteaduse kursus“, esitatud Genfi ülikoolis loengutena 1906-11, avaldatud 1915 postuumselt, ingl. k. 1959 (!), e.k (?)).
Ideepärand:
1. keele (langue) ja kõne (parole) eristamine – malemängu analoogia;
2. keel kui struktuurisüsteem – kristalli analoogia;
3. keelemärk kui tähistaja ja tähistatava vaheline meelevaldne suhe;
4. keel kui erinevuste süsteem (binaarsed opositsioonid);
5. keel kui hierarhiline süsteem: süntagmaatilised ja assotsiatiivsed suhted;
6. keele sünkroonilise ja diakroonilise uurimisviisi eristamine.
Koonddefinitsioon: „Keel on konventsionaalsete märkide struktureeritud süsteem, mida tuleb uurida tema sisemises komplekssuses pigem ajas külmutatuna (sünkrooniliselt) kui ajas liikuvana (diakrooniliselt).“ (Saussure)
Siirdeid kirjandusteadusesse (põhiideid)
- Strukturalism liikus keele uurimiselt kirjanduse, esmajoones tekstide struktuuri ja tähenduse uurimisele; strukturaallingvistika pakkus metodoloogilist analoogiat.
- Kirjandusteadus liikus historistlikult (diakrooniliselt) positsioonilt strukturaalsele (sünkroonilisele) alusele – püüti luua „kirjanduslikkust“ väljendavat poeetikat.
- Kirjandusteadus ühendas „struktuuri“ mõiste „sisu“ mõistega – kirjandust vaadeldi kui keelelist nähtust.
- Kirjandusuurimise kontseptuaalseks tuumaks kujunes kirjanduslike tekstide analüüsi tarbeks sobivate mudelite loomine, distinktsioonide ja konventsioonide süsteemi kirjeldamine.
- Kirjandusteost vaadeldi kui terviklikku märgisüsteemi, mis ühendab endas nii väljendust (tähistajat) kui ka sisu (tähistatavat); kirjandusteose eri tasandite elemendid osalevad terviktähenduse sätestamises.
- Kirjandusteaduses osutus kõrvutamis- ja vastandamisprintsiip (binarism) tulemuslikuks esmajoones luule uurimisel.
Siirdeid filosoofiasse (jõujooni)
Saussure’i testament kapseldas kaks 20. sajandi filosoofiale iseloomulikku tendentsi:
- seisukoht, et filosoofia läbib nihke asjade vaatlemiselt asjadevaheliste suhete vaatlemisele
- seisukoht, et 20. sajandil on filosoofilised probleemid eranditult keelega seotud probleemid.
Siirdeid teistele väljadele (pudemeid)
- Vene formalistid talletasid oma töödes strukturalismi põhiseisukohad, strukturalistlikke ideid võimendas Praha koolkond.
- R.Jakobsoni keele „metafoorilise“ ja „metonüümilise“ dimensiooni teooriat vormis olulisel määral „süntagmaatika-paradigmaatika“ distinktsioon.
- N.Chomsky esitas generatiivse grammatika idee, lähtudes „keele-kõne“ eristusest.
- N.Frye vaatles kirjandusteooriat kui „grammatikat“ (kui kirjanduslikku pädevust), mida lugejad on endasse assimileerinud, kuid millest nad ei ole teadlikud.
- C.Lévi-Strauss’i uurimused ohverdamissüsteemidest erinevates kultuurides ja R.Barthes’i väikekodanlike müütide analüüsid tõendasid, et Saussure andis metakeele müüdi kui sekundaarse semioloogilise süsteemi uurimiseks.
- G.Genette, nähes strukturalismis mitte ainult meetodit, vaid teatud mõtlemisviisi või ideoloogiat, kohandas Saussure’i märgidefinitsiooni narratiiviteooriaga.
- L.Althusser mõistis Saussure’i keelesüsteeme puudutavate ideede pinnalt, et majandus ja sotsiaalne struktuur evib samuti strukturaalset kausaalsust.
- J.Lacan kasutas Saussure’i ideid, reformuleerimaks Freudi psühhoanalüüsi seisukohti lingvistika termineis.
- J.Derrida dekonstrueeris Saussure’i ideed, viies strukturalismi pinnalt lõpuni relatiivsusteoreetilise revolutsiooni keele mõistmisel.
- Saussure’i ideed varustasid vundamendiga mitte ainult strukturalismi, vaid ka poststrukturalismi, millest kujunes simultaanselt nii strukturalistide ideede rakendus kui ka kriitika.
Saussure’i testament kui doktriin tõi keeleteadusesse ja kultuurianalüüsi põhjaliku pöörde, mis tagasivaatelises perspektiivis ei nähtu mitte katastroofilise sündmusena, vaid tihendamise, mitmekesistamise ja rikastamise protsessina. Strukturaallingvistika mikrotasandilt laienesid Saussure’i ideed makrotasandile, s.o sotsiaal- ja kultuurisüsteemide analüüsi tasandile, esmajoones kirjandusteadusele, antropoloogiale, sotsioloogiale. Võrsusid uued distsipliiinid, nagu sotsiolingvistika, geolingvistika, psühholingvistika, semiootika jt.
Saussure’i vari jälitab jätkuvalt.