Prindi see lehekülg

Tanel Lepsoo

Autorisubjekt tänapäeva prantsuse näitekirjanduses

Kui kirjanik on valge paberi vastas, siis on ta juba vangistatud. Tema vastas on miski, mis seab paika oma reeglid: lubab, keelab, kohustab. Sõnad, mida ta paberile kirjutab, mida ta esmalt enese omadeks on pidanud, muutuvad korraga võõrasteks, hakkavad elama omaenda elu (nagu taipab Roquentin „Iivelduses”). Kirjanik lisab, asendab, kustutab; ta otsib täpsemat väljendust, mis vastaks sellele, mida ta äsja tundis või mõtles, kuid ta saab aru, et see on võimatu: iga maha tõmmatud ja asendatud sõna asemele, pole tal panna muud, kui vaid mõni teine samaväärne. Ta saab aru, et need sõnad pole kunagi tema omad olnudki. Kirjanik küsitleb oma teadvust: ta meenutab, mida on läbi elanud, ta mõtleb, mida ta tahab ütelda; ja ta taipab, et ka tema mälu ja ihalused on selle paberi vangid, on teksti vangid, mida ta kirjutab. 

Siis, kui kirjanik on mõistnud, et „je est un autre” – „mina on teine” – võib ta kirjutamisest loobuda (nagu seda tegi Rimbaud). Ta võib rahumeeli end allutada keelele, mis teda elab, ja mõelda pigem sellele, kuidas leida just neid sõnu, mis ei ole tema omad, mis on selle Teise – Lugeja – omad, ja mis müüksid kõige paremini sellele Teisele, Lugejale. Siis võib saada kirjanikust edukas kirjanik. Ent kirjanik võib ka tõsta mässu sõnade vastu. Ta võib proovida neid üle kavaldada, panna neid ütlema seda, mida nad muidu ei ütleks, panna nad elama hoopis teist elu. Ehk lootusetu unistus, ent on olemas koht, kus sõnad on vabamad, kui paberil, kirjaniku silme ees; seal, kus nad kõlavad ühes teises suus ja avalduvad läbi teise keha – teatrilaval, etenduses, siin ja praegu. Kas on võimalik paberi vangistusest sel kombel välja tulla? Vähemalt loodavad seda paljud näitekirjanikud tänapäeval.